"Tõlge oli õige siis, kui ibn Tibbon oli tõlkimise ajal armunud oma kihlatusse, hea siis, kui ta oli tige, üksluine siis, kui puhus tuul, sügavamõtteline siis, kui oli talv, kommenteeriv ja ümberjutustav, kui sadas vihma, ja vale siis, kui ta oli õnnelik."
Milorad Pavic "Kasaari sõnastik"
See vana tsitaat tuli meelde, kui töötasin eelmine nädal joonega.
Peale jämeduse, kasutatavate materjalide ja "isikupära" paistab seda mõjutavat veel n+1 salategurit.
Joonisfilm, mis näitab kopeeritud isikupära 25 kaadrit sekundis, peaks ideaalis leidma tasakaalupunkti reprodutseeritavuse ja kordumatuste vahel. Ent ikka vajub kaalukauss viimaste kasuks. Kopeerides valguslaual liikumatut joonistust ülima täpsusega, võib siiski joonele otsa vaadates öelda, kas tegu on "pärastlõunase veidi igavleva ja tühja kõhuga tehtud joonega", "ükskõikse joonega" või "läheneva kevade üle rõõmustava äsja väljast tulnud joonega".
Võibolla on see minu vähese kompetentsi küsimus. Aga võibolla oli õigus ibn Tibbonil ning iga käega tõmmatud joon on inimhinge tõlkimine graafikasse.
