Tunnistus

Veidi aega tagasi oli rõõm lugeda Dmitri Šostakovitši mälestusteraamatut "Tunnistus", mille on kirja pannud ja toimetanud vene kultuuriloolane ja muusik Solomon Volkov.

Hea lesung, peamiselt tänu Šostakovitši kompressitud, kergelt misantroopsele tekstile.

Paar tema mõrust huumorist pikitud stiilinäidet:

Suurte heliloojate omavahelisest hõõrumisest:

lk 82: "Kuid vaenulikkus säilis. Prokofjev rääkis, kuidas ta oli leidnud Tšaikovski esimese sümfoonia partituurist ühe vea - flööt oleks pidanud mängima si-bemolli. Ta näitas seda Rimski-Korsakovile. Korsakovile valmistas see apsakas rõõmu ning ta ütles muheldes: "Jaa, Pjotr Iljitš on siin tõesti mööda pannud, seda ta tõesti on."

Kriitikat moodsate helisalvestite aadressil:

lk 83: "Instrumentide häälestus võis olla kerkinud, teatavasti tõuseb see kogu aeg. Kõik, kes on elanud muusikaga koos üle viiemkümne aasta, märkavad seda. Osalt on selles süüdi lindistamine. Kui hakata mõtlema, on see kohutav. Keerutad plaati kiiremini, mängib see kõrgemalt. Keerutad aeglasemini, mängib madalamalt. Nüüd oleme me sellega harjunud. Tegelikult ei ole see muud, kui inimkõrva mõnitamine."

Kaasteeliste kompromissid argiste vajaduste ja kunstilise eneseteostuse vahel:

lk 195: "Ja teiseks, Saša Preis ei saanud öösel kaasa lüüa ["Nina" libreto kirjutamisel]. Ta oli öösel hõivatud, tööl. Tema ametil oli tähtsa kõlaga nimi "mittelikviidse omandi konserveerimisagent". Tegelikult oli ta lihtne valvur. Ta valvas Landrini kunagist kommivabrikut."

Ja lõpuks, libreto teise kaasautori, Georgi Jonini lapsepõlvest Dostojevski-nimelises puudega laste paranduskoloonias:

lk 196: "Üks naisterahvas tuli ja hakkas lugema neile valjult ette "Rohutirtsu ja sipelgat". 

Jonin ütles: "Me teame seda kõike. Jutustage meile parem kirjanduse uutest tendentsidest."

Õpetajanna vastas: "Ärge rääkige inetusi. Mis asi see tendents veel on?"

Kõige ilusamad asjad.

Isa küsis vanaema käest: "Kudamuudu sa pildi pääle tahad tulla? Kas tahad mõne ilusama asja ka kätte võtta?"

Vanaema torises: "Ei tää, mes iluasju sel vanamooril änam tarvis on! Mul jo süle lilla täis, kas sii põle siss ilus?" 

Isa ajas oma: "Oina Aadu kõige ilusam asi olli põrsastega emmis, Aadu laskis enese siaaias emmise kõrval üles võtta, teise kainla all teine põrsas. Savikoti Vaike tahtis jälle kangesti õmlusemasina pilti. Pandis käe vända pääle ja tegi nigu õmless, isi tegi suu ästi veiksess ja aas silmad päha punni. Ei tää, miks ta isi nii irmsa näo tegi?"

Vanaema lausus: "No ku kõigil on sihandsed tahtmesed, siss mina tahass, et sa mind selle loksipiindra juures lapsega üles võtass. Niid viil minu ema istutatud loksid."

Ma ei kannatanud enam oodata ja nõudsin: "Ma tahass jalgrattapumba kätte võtta!"

Isa imestas: "Vaata, kui ää mõte! Kis pärast pilti vaatab, arvab, et sul on toanurga taga ehk jalgratas isi kah varjus. Nüüdse aja inimese lillekimp ongi jalgrattapump ja mutrevõti. Ka sa mutrevõtit ei taha ka kätte võtta?"

Viivi Luik "Seitsmes rahukevad"

Prosto tak.

Piiteri fotograaf Boris Smelov "Hapu armastaja" (1975) ("Любитель кислого")

...kui elu annab sulle sidruneid, tee pilti.

"Ты думаешь, есть две чаши весов. А на самом деле, у этих весов только одна чаша. Есть только одна чаша, и на ней ничего не взвешивают, из этой чаши пьют. Пьют свою жизнь. Каждый свою жизнь. И не нужно превращать Грааль в продуктовые весы."

- Ivan Võrõpajev, "Delhi tants"

Joon.

"Tõlge oli õige siis, kui ibn Tibbon oli tõlkimise ajal armunud oma kihlatusse, hea siis, kui ta oli tige, üksluine siis, kui puhus tuul, sügavamõtteline siis, kui oli talv, kommenteeriv ja ümberjutustav, kui sadas vihma, ja vale siis, kui ta oli õnnelik."

Milorad Pavic "Kasaari sõnastik"

See vana tsitaat tuli meelde, kui töötasin eelmine nädal joonega. 

Peale jämeduse, kasutatavate materjalide ja "isikupära" paistab seda mõjutavat veel n+1 salategurit.

Joonisfilm, mis näitab kopeeritud isikupära 25 kaadrit sekundis, peaks ideaalis leidma tasakaalupunkti  reprodutseeritavuse ja kordumatuste vahel. Ent ikka vajub kaalukauss viimaste kasuks. Kopeerides valguslaual liikumatut joonistust ülima täpsusega, võib siiski joonele otsa vaadates öelda, kas tegu on "pärastlõunase veidi igavleva ja tühja kõhuga tehtud joonega", "ükskõikse joonega" või "läheneva kevade üle rõõmustava äsja väljast tulnud joonega".

Võibolla on see minu vähese kompetentsi küsimus. Aga võibolla oli õigus ibn Tibbonil ning iga käega tõmmatud joon on inimhinge tõlkimine graafikasse.