Tunnistus

Veidi aega tagasi oli rõõm lugeda Dmitri Šostakovitši mälestusteraamatut "Tunnistus", mille on kirja pannud ja toimetanud vene kultuuriloolane ja muusik Solomon Volkov.

Hea lesung, peamiselt tänu Šostakovitši kompressitud, kergelt misantroopsele tekstile.

Paar tema mõrust huumorist pikitud stiilinäidet:

Suurte heliloojate omavahelisest hõõrumisest:

lk 82: "Kuid vaenulikkus säilis. Prokofjev rääkis, kuidas ta oli leidnud Tšaikovski esimese sümfoonia partituurist ühe vea - flööt oleks pidanud mängima si-bemolli. Ta näitas seda Rimski-Korsakovile. Korsakovile valmistas see apsakas rõõmu ning ta ütles muheldes: "Jaa, Pjotr Iljitš on siin tõesti mööda pannud, seda ta tõesti on."

Kriitikat moodsate helisalvestite aadressil:

lk 83: "Instrumentide häälestus võis olla kerkinud, teatavasti tõuseb see kogu aeg. Kõik, kes on elanud muusikaga koos üle viiemkümne aasta, märkavad seda. Osalt on selles süüdi lindistamine. Kui hakata mõtlema, on see kohutav. Keerutad plaati kiiremini, mängib see kõrgemalt. Keerutad aeglasemini, mängib madalamalt. Nüüd oleme me sellega harjunud. Tegelikult ei ole see muud, kui inimkõrva mõnitamine."

Kaasteeliste kompromissid argiste vajaduste ja kunstilise eneseteostuse vahel:

lk 195: "Ja teiseks, Saša Preis ei saanud öösel kaasa lüüa ["Nina" libreto kirjutamisel]. Ta oli öösel hõivatud, tööl. Tema ametil oli tähtsa kõlaga nimi "mittelikviidse omandi konserveerimisagent". Tegelikult oli ta lihtne valvur. Ta valvas Landrini kunagist kommivabrikut."

Ja lõpuks, libreto teise kaasautori, Georgi Jonini lapsepõlvest Dostojevski-nimelises puudega laste paranduskoloonias:

lk 196: "Üks naisterahvas tuli ja hakkas lugema neile valjult ette "Rohutirtsu ja sipelgat". 

Jonin ütles: "Me teame seda kõike. Jutustage meile parem kirjanduse uutest tendentsidest."

Õpetajanna vastas: "Ärge rääkige inetusi. Mis asi see tendents veel on?"