Tunnistus

Veidi aega tagasi oli rõõm lugeda Dmitri Šostakovitši mälestusteraamatut "Tunnistus", mille on kirja pannud ja toimetanud vene kultuuriloolane ja muusik Solomon Volkov.

Hea lesung, peamiselt tänu Šostakovitši kompressitud, kergelt misantroopsele tekstile.

Paar tema mõrust huumorist pikitud stiilinäidet:

Suurte heliloojate omavahelisest hõõrumisest:

lk 82: "Kuid vaenulikkus säilis. Prokofjev rääkis, kuidas ta oli leidnud Tšaikovski esimese sümfoonia partituurist ühe vea - flööt oleks pidanud mängima si-bemolli. Ta näitas seda Rimski-Korsakovile. Korsakovile valmistas see apsakas rõõmu ning ta ütles muheldes: "Jaa, Pjotr Iljitš on siin tõesti mööda pannud, seda ta tõesti on."

Kriitikat moodsate helisalvestite aadressil:

lk 83: "Instrumentide häälestus võis olla kerkinud, teatavasti tõuseb see kogu aeg. Kõik, kes on elanud muusikaga koos üle viiemkümne aasta, märkavad seda. Osalt on selles süüdi lindistamine. Kui hakata mõtlema, on see kohutav. Keerutad plaati kiiremini, mängib see kõrgemalt. Keerutad aeglasemini, mängib madalamalt. Nüüd oleme me sellega harjunud. Tegelikult ei ole see muud, kui inimkõrva mõnitamine."

Kaasteeliste kompromissid argiste vajaduste ja kunstilise eneseteostuse vahel:

lk 195: "Ja teiseks, Saša Preis ei saanud öösel kaasa lüüa ["Nina" libreto kirjutamisel]. Ta oli öösel hõivatud, tööl. Tema ametil oli tähtsa kõlaga nimi "mittelikviidse omandi konserveerimisagent". Tegelikult oli ta lihtne valvur. Ta valvas Landrini kunagist kommivabrikut."

Ja lõpuks, libreto teise kaasautori, Georgi Jonini lapsepõlvest Dostojevski-nimelises puudega laste paranduskoloonias:

lk 196: "Üks naisterahvas tuli ja hakkas lugema neile valjult ette "Rohutirtsu ja sipelgat". 

Jonin ütles: "Me teame seda kõike. Jutustage meile parem kirjanduse uutest tendentsidest."

Õpetajanna vastas: "Ärge rääkige inetusi. Mis asi see tendents veel on?"

Kõige ilusamad asjad.

Isa küsis vanaema käest: "Kudamuudu sa pildi pääle tahad tulla? Kas tahad mõne ilusama asja ka kätte võtta?"

Vanaema torises: "Ei tää, mes iluasju sel vanamooril änam tarvis on! Mul jo süle lilla täis, kas sii põle siss ilus?" 

Isa ajas oma: "Oina Aadu kõige ilusam asi olli põrsastega emmis, Aadu laskis enese siaaias emmise kõrval üles võtta, teise kainla all teine põrsas. Savikoti Vaike tahtis jälle kangesti õmlusemasina pilti. Pandis käe vända pääle ja tegi nigu õmless, isi tegi suu ästi veiksess ja aas silmad päha punni. Ei tää, miks ta isi nii irmsa näo tegi?"

Vanaema lausus: "No ku kõigil on sihandsed tahtmesed, siss mina tahass, et sa mind selle loksipiindra juures lapsega üles võtass. Niid viil minu ema istutatud loksid."

Ma ei kannatanud enam oodata ja nõudsin: "Ma tahass jalgrattapumba kätte võtta!"

Isa imestas: "Vaata, kui ää mõte! Kis pärast pilti vaatab, arvab, et sul on toanurga taga ehk jalgratas isi kah varjus. Nüüdse aja inimese lillekimp ongi jalgrattapump ja mutrevõti. Ka sa mutrevõtit ei taha ka kätte võtta?"

Viivi Luik "Seitsmes rahukevad"

Prosto tak.

Piiteri fotograaf Boris Smelov "Hapu armastaja" (1975) ("Любитель кислого")

...kui elu annab sulle sidruneid, tee pilti.

"Ты думаешь, есть две чаши весов. А на самом деле, у этих весов только одна чаша. Есть только одна чаша, и на ней ничего не взвешивают, из этой чаши пьют. Пьют свою жизнь. Каждый свою жизнь. И не нужно превращать Грааль в продуктовые весы."

- Ivan Võrõpajev, "Delhi tants"

Head raudteelaste päeva!

Tänase raudteelaste päeva puhul siis väike mõtisklus raudteega seotud karjäärivalikutest:

"Seda teadaannet kuulsin ma linnalähedase eletrirongi vagunis. Akende taga kihutas kuhugi kõrvale märg talvine mets, masinist aga luges väljuhääldis ette, milliste erialade töölisi raudteevalitsus vajab. Suhteline õhuniiskus oli sada protsenti. Nimetatud erialadest ei osanud ma ühtegi, miskipärast tegi see mind kurvaks. Viimasena nimetati selles kaotatud võimaluste loetelus pöörmeseadjaid. "Üksikud pöörmeseadjad saavad koha ühiselamus" - lõpetas väljuhääldi oma jutu.

Ma olin alati olnud üksik, kuid ealeski mitte üksik pöörmeseadja. Ma ei saa öelda, et mulle oleks meeldinud üksindus, ja ka pöörmeseadja amet ei tundunud mulle üleliia ahvatlev. Kuid sõnaühendis "üksik pöörmeseadja" oli mingi seletamatu võlu, selles oli midagi sedavõrd lootusetut ja kodutut, allasurutut ja haledat, et ma aegaviitmata eletrirongilt maha tulin ja raudteevalitsust otsima läksin."

Aleksandr Žitinski "Pöörmeseadja"

***

Täna tegi tuju heaks üks Aleksander Suumani luuletus.
See käis nii:

Minevikku silitada

Ei soovita.
Tukkuv kiskja.

Üks puuraidur
vaatas oma leeripilti.

Hakkas nutma:
küll olin ma ilus!

Siis jõi end surnuks.