Purustaja

Heino ei teadnud, kuidas teda vallanud destruktiivse jõu vastu võidelda.

Niisiis püüdis ta oma elu sellele kohandada.

Juba pisikesena lõhkus ta enamuse oma mänguasju, hävitas lutipudeleid ja kiskus puruks kombekaid. Suuremaks saades asus ta tööle lammutajana. Näita vaid mõnda maja, Heinol lööb silm särama, astub lähemale, sasib kinni, rassib ja rüseleb ning veidi hiljem on hoone juba pihuks ja põrmuks tehtud.

Toitudest-jookidest eelistas ta püreesid, salateid ja mahlu, mis tooraine tugevat deformeerimist nõudsid. Kunstivooludest võlusid teda kubismi killustatus ja futurismi kaos, muusikast industriaalsed rütmid.

Peaaegu oleks tema elu võinud pidada õnnelikuks, kuid - suhetes naistega tal ei vedanud. Pärast üürikest õnnelikku kooselu, jäid nende südameist alles vaid killud, metafoorselt rääkides. Kuid metafoornegi purustamine pole füüsilisest vähem jõuline.

Niisiis, et mitte päris vanapoisiks jääda, otsustas Heino 50. eluaasta künnisel ette võtta palverännaku, leidmaks oma varjatud poolust.

Heino läks läbi metsa. Vastu tuli suur hall tigu.

„Hallo, tigu, tead ehk sina, kust leida kõigi küsimuste vastust?“

„Vaata ette!“

„Mida-mida? Oot, ma tulen lähemale.“

„Vaata ette!“ röögatas tigu.

„Misasja?“ ja Heino tegi veel ühe ettevaatamatu sammu.

„...!“ teost jäi alles vaid löga.

Nukralt astus Heino edasi.

Tiigi ääres nägi ta konni vees.

„Hallo, teate ehk teie, kust leida kõigi küsimuste vastust?“

Konnad vaatsid talle mõistmatult otsa ja vangutasid oma elutarku päid. Neil oli niigi küllalt muresid.

Heino kõndis edasi, jõudis metsast välja, põllule.

Kõrte vahel istus pesal lind ja haudus.

Äkilises äratundmisrõõmus haaras Heino linnu alt muna, pigistas seda, algul hellalt, siis vaimustusse sattunult ühe tugevamini, kuni korraga hakkas koorte vahelt kostma säutsumist. 

Oma elu esimesest loominguaktist jahmunud Heino taganes paar sammu, istus jõe ääres kasvava puu alla ja vajus sügavalt mõtteisse.