advent annelinnas

kui sa seisad advendiajal annelinnas 9-korruselise maja ees,
mille igal aknal särab plastikust elektriküünaldega kolmnurk,
siis selles vaatepildis on midagi optimistlikku.
üheksakordne noolterivi, mis osutab üles.
mõtted on igavikulised nagu "Laika vari Kuu peal" (Jürgen Rooste väljend vist)

vaatepilt ise on sihandne:

käisin käsmus

sügisel käisin esimest korda elus käsmus

kõndisime ümber poolsaare just metsa ja mere piiril

meri oli horisontaalne ja mets vertikaalne

kirjutasin sellest vaatepildist raulmeeleliku piltluuletuse:

Partir

Vanamal oli täna sünnipäev.
 ***
Vanama istus köögilaua taga ja mudis näppudega vakstut. Elupõlise maainimesena ei olnud ta harjunud niisama tegevusetult istuma. Praegugi näisid tema mõhklikud pöidlad tegevat liigutusi, mis kahtlaselt sarnanes seemnesibula mulda surumisele. Ikka vajutus ja pööre, vajutus ja pööre. Terav tipp ülespoole. Ma poleks imestanudki, kui mõne kuu pärast oleks köögilaud sibulapealsetest haljendanud - vanama oli kuldsete kätega naine.

"Noh, ma siis lähen," teatan reipalt ja nihutan moosipurke, kartulit ja kuivavõitu saiakesi täislaotud kilekotid uksele lähemale. Vanama heidab mulle pahase pilgu.

Olnuks ta 30-aastane naismaadleja raskekaalus, oleks ta selle osas kindlasti midagi ette võtnud. Näiteks haaranud mu topeltnelsonisse ja teatanud: "Tühjagi sa lähed! Nüüd istume hoopis teleka ette ja hakkame "Õnne 13" vaatama!"

Vanama oli aga see, kes ta oli - väike, kühmus ja krimpsus - ning poleks tõenäoliselt suutnud isegi porgandit topeltnelsonisse  haarata. (Ehkki ta ise väidaks vastupidist.)

"Eks sa siis mine," vastab ta hoopis ja vajub ninapidi vakstusse, oma nähtamatute sibulapeenarde vahele. Toolile jääb temast vaid vana naise kujuline tühjus, mis lõhnab ajalehtede ja kümnete sügiste järele.

Vanainimese elu on tihtipeale ettearvamatu.

Kunstnik Pedro

Midagi kunsti ja päikese armastajatele.

Kunstnik Pedro.

   Pedro oli itaallane, kelle saatuse heitlikud tuuled Eestimaa pinnale olid kandnud. Nüüd omas ta Taaralinnas väikest ateljeed, kus tegeles sellega, mida kõige paremini oskas – maalimise ja spagettide valmistamisega.

   Pedro oli temperamentne, võttis kõigest viimast ja oli omamoodi tõsine eesti patrioot. Sõprade soovitusel oli ta läbi lugenud kogu „Tõe ja õiguse“, osalt selle pärast, et see nii hästi eestlaste rahvuslikku olemust tabab, osalt selle pärast, et see ühena vähestest eesti proosateostest itaalia keelde oli tõlgitud. „See on raamat kirest!“ rääkis ta nüüd oma mustade vuntside välkudes, „Kirest, mis peitub teie põhjamaiselt soonilistes kätes ja südameis. Mis muu võinuks panna Andrease sel moel kraavi kaevama, põlvini mudas, käed rakkus, selg märg, vähimagi moodsa tehnika abi kasutamata? See oli unistus, eneseteostus, tema Eldorado ja Shangri-La!“ Eestlasest kuulaja võinuks siinkohal poetada paar sõna agraarühiskonna eripärast ja eestlaste loomuomasest jonnakusest, kuid ei teinud seda. Eestlased on tagasihoidlik rahvas.

   Veel rohkem kui Eestit ja spagette armastas Pedro aga oma leivaisa - maalikunsti. Tegelikult olid need armastused omavahel seotud. Päikeselise Itaalia pojana oli ta futuristide järgija, püüdes lõuendil tabada liikumist ning imetledes pööraselt tehnika ja tööstuse saavutusi. Kui tema itaallastest kolleegid olid aga liikumist edasi andnud erinevate pooside samaaegse kujutamisega või objekti lammutamisega maalil, siis Pedrol oli asjast oma nägemus. Ta kujutas kiirust sellest tekkinud tühjuse kaudu. Siin peitub ka üks põhjusi, miks ta Eestisse oli tulnud – siin oli rohkem tühjust, mis vanal kultuurimaal Itaalias juba ununenud mõisteks hakkas muutuma. Oma tehnikas oli Pedro meisterlik. Ta suutis maalida traati, mis ikka veel võbeles äsja lendu ehmunud pääsukestest või ootamatult kaugusesse sööstnud auto mootorimürinast vibreerivaid puid.

   Kui kaua Pedro oma rahumeelset oleskelu veel jätkanud oleks ja milliseid surematuid kunstiteoseid loonud, võib vaid oletada, sest julma saatuse tahtel pidi temagi liikumine pea tühjusesse triivima.

   Kord oma kodu lähedal asuvast toidupoest tulles nägi Pedro kauget itaalia sugulast – Fiat Uno´t. See neljarattaline ime lösutas poe ees hallis eesti lobjakas ning tema ümber askeldasid usinasti paar kiilaspäist kolget. Autost kostis võidukat industriaalset biiti ning toonklaas varjas diskreetselt Uno sisesalongi. Pedro astus võlutult paar sammu lähemale. „Mia Uccellino,“ sositas Pedro ja pani käe kapotile. Kapoti all tuksus soe lõunamaa süda. Pedrole tuli meelde Itaalia valge päike, ema käte vahel aurav pajaroog ja naabritüdruk Bianca, kellele ta väiksena oliive krae vahele oli toppinud. „Mi manchi...“

Kiilaspäised kolged olid üllatunud pilgud Pedrole pööranud ja astusid lähemale.

„Käpad, tudi!“ ütles üks neist ähvardavalt.

„Come si dice "tudi" in italiano?“ mõtles Pedro üllatunult.

Ta süda aimas halba, aga ta ei raatsinud liikuda. Hirmsasti oleks tahtnud rooli taha istuda ja väikese treti teha, nii vanade aegade mälestuseks. Poisikesena oli ka temal olnud Fiat Uno, ehkki toonklaasi ja selle koleda biidita.

„Ei mõika või?“ pärisid poisid asjalikult ja nügisid teda autost eemale.

Pedro ohkas, korjas oma kodinad kokku ja astus aeglaselt kodu poole.

Järgnes unetu ja ärev öö täis mehaanilisi võnkeid ja ootamatuid kurve. Hommikuks oli Pedro omadega täiesti läbi.

Nii möödus paar päeva, kuni ta ühel õhtul tänavatel jalutades kuulis nurga taga tuttavat võrinat, millist võib teha vaid päikeseküllane Fiat.

Lummatuna astus ta teele, kui masin kurvi tagant välja vupsas, jättes maha ühe ilusama tühimiku, mida Pedro oma elus oli tunnistanud. Ähvardavalt lähemale sööstvad tuled, tühjuse ilu ja ebamäärane igatsus tekitasid Pedros pinge, millist ta veel oma elu ekstaatilisematel hetkedelgi kogenud polnud. Kogu tema olemus tõmbus kokku nii transtsendentses kui füüsilises mõttes, kontsentreerudes vähenenud mateeria hulka ja võttes kokku tema emotsionaalsed ning kultuurilised eripärad. Pedro muutus tomatiks.

Fiat kihutas möirates mööda.

Keset tänavat seisis aga kaunis punane Solanum lycopersicum, mis oleks au teinud igale lasanjele, kuid mida poleks söandanud tükkideks lõhkuda isegi Picasso.

kinderstube lood

Kraamisin siin vana lauaarvutit tühjaks, et ta väärikalt ja tühja kõhuga puhkusele saata.
Muuhulgas tõmbasin flopidele ka lood ja lullad, mis aastate eest kirjutatud said. Postitan siis mingi stiilinäite siia ka. Järgmised kaks lühi...ee muinasjuttu kannavad koondnimetust "Ebatavalised muinasjutud ebatavalistest olenditest, mis põhinevad tavalistel muinasjuttudel". Olin vist kuskil 15-aastane neid tehes.

I jutt: “Lugu printsist, kes nõia konnaks muutis…”

   Ükskord ammu-ammu, seitsme maa ja mere taga oli väike kuningriik. Seal valitsesid kuningas ja kuninganna koos oma puberteediealise printsiga. See prints oli alatasa tujukas, ega teadnud isegi mida tahab. Kuid ühel päeval õnnestus tal läbi raskuste siiski otsus vastu võtta: ta otsustas abielluda. Tema silmade pilk jäi imelikul kombel pidama küürakale, soolatüügastes ja peaaegu kiilakale nõiamoorile (kel see-eest oli hea süda) ning juba paari päeva pärast läks prints kosja. Aga kõigi suureks üllatuseks ei tahtnud nõid pulmadest kuuldagi. “Võib-olla kui oleksin inimene, siis ehk leiaksin su ilusa olevat, kuid minu jaoks oled sa äärmiselt eemaletõukava välimusega,” ütles ta, libistades põlgliku pilgu üle printsi helepruunide juuste, peente joontega näo ja lihaselise keha. Nooruke prints oli kaotusvalust liiga löödud, et isegi nutta. Niisiis haaras ta eneselegi aru andmata nõia võlukepi ning hüüdis: “Et sa… et sa konnaks muutuksid!” tohutu kõva mürina ja kärgatuste saatel saigi nõiast konn ning valjult krooksudes hüppas ta solvunult uksest välja, jättes maha murtud südamega printsi.

   Mitte eriti kaugel sellest kohast, kus eelnevalt kirjeldatud traagilised sündmused aset leidsid ,sammus mööda teed üks sorts, kes sortshaaval õlut “Sorts” jõi. Ta oli parasjagu depressiiv-filosoofilises meeleolus. “Mitte miski siin ilmas pole püsiv,” mõtles ta:“Mu 10 krooni sai otsa, kui ma joogi ostsin, aga ka see saab peagi otsa. Isegi minu elu saab mõnesaja aasta pärast otsa. Ent kui ma ringi liigun on suurem võimalus ennast vigastada ja surra, kuid paigal püsides jätkub mul elupäevi kauemaks. Ma istun parem ülejäänud elu siin kännu otsas,” leidis sorts hüva nõu, mida kohe täide asus viima. Vaevalt oli ta kännu otsa istunud, kui konn hüpates mööda teed sortsi poole tuli. Et viimasel oli parasjagu kõht tühjaks läinud, otsustas ta selle maitsva delikatessi ära süüa. Sortsi suu vastu puutudes muutus konn aga tagasi nõiaks, pealegi veel kõige võluvamaks omasugustest. Tal oli kaunilt kumer küürselg, üksikud rasvased juuksesalgud, mida tuul õrnalt õõtsutas ning hambutu naeratav suu, mis ka õhupuudusest ripakil võis olla. Sortsi punased silmad pidid seda ebamaist ilu nähes peaaegu pealuust välja tungima. “Oh abiellu minuga, mu kaunitar!” hüüdis ta. “Muidugi, minu üllas vabastaja,” vastas nõid. Ja käsikäes sammusid nad päikeseloojangusse.

   Praegu on meie õnnelik noorpaar 476 aastane ning elab õnnelikult väga kaugel ja salapärasel maal.

II jutt: “Lugu printsessist, kes lohe printsi käest vabastas.”

   Ükskord ammu-ammu, seitsme maa ja mere taga elas ühes õdusas kivikoopas vana heasüdamlik lohe. Kogu oma elu oli ta pühendanud printsesside röövimisele ning nüüd, pensionile jäädes, igatses lohe vaid rahu ja vaikust. Isegi printsessi nägemine ajas ta iiveldama. Aga siiski ei lähe kõik alati nii, nagu me tahame, vaid hoopis nii, nagu saatus tahab. Ja nõnda juhtuski, et sellesama saatuse kummalise tuju või jumala näpuka tõttu tuli kuningriigi 5-aastane prints lohekoopa lähedusse mängima. Koobast märgates tundis ta loomulikult vajadust sinna sisse ronida, nii nagu väiksed lapsed tunnevad vajadust prügis tuhnida, kasse sabast kiskuda või muud sellist teha. Ent väikese lapsega pole pikalt rahu ning varsti täitiski jonnikisa kogu koopa, äratades koguni lohe unest üles. Poissi märgates päris ta : Nonii, mis sul viga on? Lase mul magada, kas sa ei tea, et olen väga suur ja kuri lohe.” “MA TAHAN KOMMI JA MULTIKAID!!!” hüüdis prints. “Mul pole kommi ning mul pole multikaid,” vastas lohe, hämmeldunud, et ta suurus ja kurjus poisipõnnile mõju ei avaldanud. “Aga ma ta-ha-ha-han…TAHAN!,” hüüdis prints nutma puhkedes. “Mine ära ja lase korralikel lohedel magada.” hüüdis lohe. “Mkm,” vastas prints.

   Sel ajal, kui tulevane kuningas kommi nõudis  ning lohe talle selgitada püüdis, et tal siukseid asju pole, jõudis koopa lähedusse printsi 10-aastane õde, kes lapsehoidja eest oli ning muidugi tundis ta nutu kaugelt ära. Lähemale tõtates nägi ta ahastuses lohet koos veel suuremas ahastuses printsiga koopaavas vaidlemas. “Ott, tule kohe siia, jäta vaene lohe ometi rahule,” ning lohe poole pöördudes lisas: “Mu vend on selliseid asju varemgi teinud, kas teate seda Orleans`i lohet, kes koopast välja kihutati või Edinburghi draakonit, kes nüüd Loch Nessis elab?” “Te tahate öelda, et see väike poiss tegi seda kõike?” imestas lohe õudusega printsi vaadates. Printsess noogutas süngelt: “Kuule, Ott, sa saad palju komme ja muid maiustusi, aga tule nüüd ilusti koopast välja, eks ole?” “Ei! Mul on siin hea olla. Tooge kommid siia…ja telekas kah.” Kostis vastuseks. Printsess ohkas raskelt: “Ma lähen räägin kuningaga-tulen varsti tagasi.”

   Möödus viis tundi, enne kui printsess oma isaga tagasi jõudis. Selleks ajaks istus masenduses lohe koopalävel, prints aga magas uniselt tema asemel. “Oh palun tehke midagi! See on täielik põrgu! Ma ei suuda seda enam kannatada- ta nõuab kommi, multikaid, limpsi, telekamänge…” nõutult vaatas lohe Kuninga poole, pisarad silmanurkades pärlendamas. “Rahunege, ma leidsin lahenduse. Kuna prints ei soovi koobast vabastada, viime hoopis sinu uude kohta. Selleks on koobas Bern´i lähedal. Et tagada su turvalisust, paneme kolme kilomeetri raadiuses lastele lähenemiskeelu. Olete nõus?” küsis kuningas. “Oh tänan teid, te ei tea kui suure teene mulle osutate,” vastas lohe tänulikult. Ning justkui kergendusest minestas ta siis.

   Oma uues elukohas elutses lohe veel paarsada aastat, seejärel suri ta rahus, olles elanud seiklusrikast ning vaimustavat elu.

   Prints aga, saanud kätte oma kommid ja teleka, läks lossi tagasi. Enne, kui ta 18-aastaselt trooni üle võttis, saatis ta välja veel 14 lohet ning 5 draakonit. Täisealiseks saanud läks ta üle Godzilladele ning merekoletistele. Õnneks suutis ta õde peaaegu kõik neist päästa ja uutesse elukohtadesse toimetada. Praegugi on nad mõlemad veel elus ning toimetavad rahulikult oma väikesi toimetusi.

Talvevarud

Vaatan, et mida enam ma lõputööst mõtlen, seda kulinaarsemaid lugusid ma kuulen.
*

Talvevarud

Madis võttis ahjust säriseva verivorsti ja kavatses sellele just hambad sisse lüüa, kui talle meenus, et õunamoos oli külmikust otsa saanud. Ähkides ajas ta end laua tagant püsti, pistis kalossid jala otsa ja seadis sammud keldrisse.

Hoidisteruumi uks oli pisut irvakil ja selle ääre alt paistis tuhmi valgust. Keldrit valgustav, veel vanas GazEl-i tehases valmistatud pirn, oli tihedalt kärbsemustast kirjatud. „Tont seda teab, kust need kärbsed veel siia keldrisse on saanud,“ mõtles Madis nõutult.

Riiulite ees kartulikuhjal istusid kolm karvast röövlit ja jagasid omavahel isukalt kitselaipa. Madist märgates tõstis üks neist noa ja urises ähvardavalt. Madisele meenus ähmaselt, et naabrinaisel oli vist veidi aja eest tõesti mingi loom kaotsi läinud, aga täpselt ei mäletanud. Pealegi oli naabrieit talle ebameeldiv, inimesena.

„Jätku!“ soovis Madis tõsiselt, sest söömine on alati tõsine asi.

Ta otsis riiulilt purgi õunamoosi, valge klaar, ja tegi minekut.

Läks kööki, võttis kalossid jalast ja asus vorsti kallale.

Nii möödusid rahulikult mõned päevad. Kuni ühel sombusel pärastlõunal astus äsja seagripist kuulnud naabrimees Madise poolt läbi, et paar pitsi viina võtta, nii profülaktika mõttes. Aga kus sa ilma kurgita võtad – tuli keldrisse minna.

„Olen kohe tagasi!“ lubas Madis veel ukse vahelt ja sammus trepist alla.

Hoidisteruumi jõudes nägi ta, et mustad bandiidid olid endiselt kohal ja lisaks olid nad viimase aja jooksul Madise koduveini varud ära hävitanud – kõik 70 liitrit sõstra ja veel 100 liitri jagu õunaveini. Nüüd põõnasid nad kartulikuhjade peal, varbad laiali ja hambad irvakil. Uudishimu pärast vaatas Madis neist ühele suhu – puha kuld. „Vist armeenlased,“ käis tal peast läbi.

Kurkidega õnnelikult tagasi, otsis Madis paar pitsi ja istus õndsalt naabrimehe seltsi.

Järgmisel hommikul aga, oh häda, oli tarvis pead parandada. Ja mis muu ikka peavalu vastu aitab, kui purgike soolaseeni. „Nii öelda kõige algus ja lõpp, esmaabi A&O, alati ja odavalt,“ vilosohveeris Madis.

Kalossid jalga ja keldrisse!

Sealt aga kostis juba rõõmsat laulu ja jõrinat. Veiniuimast üles ärganud jõuk oli Madist ennetanud ning tema A&O juba pintslisse pistnud. „Tuleb siis moosiga leppida,“ mõtles Madis kibedalt, jätmata samas rõõmustamata, et tema marineerimisoskused ka laiemalt hinas olid.

Nii nad siis elasid talve läbi.

Kevad hakkas juba lähenema, päevad muutusid pikemaks ja linnud tegid nokadki lahti, kui Madis keldrisse viimase talvekartuli järele läks.

Seal võttis teda aga vastu harjumatu vaikus, tuled ei põlenud, uks oli korralikult kinni ja põrand puhtaks pühitud. Pisike luuk üleval lae all oli valla ja ämblikuvõrgud õõtsusid soojas kevadtuules. „Lõunasse lendasid vist,“ mõtles Madis. Ja mingi arusaamatu nukrus täitis ta hinge. „Egas midagi, tuleb sel suvel korralikult varuda. Ainuüksi punapeeti peaks paar hektarit maha panema.“ Selle mõtte peale hakkas tal veidikene kergem.

Purustaja

Heino ei teadnud, kuidas teda vallanud destruktiivse jõu vastu võidelda.

Niisiis püüdis ta oma elu sellele kohandada.

Juba pisikesena lõhkus ta enamuse oma mänguasju, hävitas lutipudeleid ja kiskus puruks kombekaid. Suuremaks saades asus ta tööle lammutajana. Näita vaid mõnda maja, Heinol lööb silm särama, astub lähemale, sasib kinni, rassib ja rüseleb ning veidi hiljem on hoone juba pihuks ja põrmuks tehtud.

Toitudest-jookidest eelistas ta püreesid, salateid ja mahlu, mis tooraine tugevat deformeerimist nõudsid. Kunstivooludest võlusid teda kubismi killustatus ja futurismi kaos, muusikast industriaalsed rütmid.

Peaaegu oleks tema elu võinud pidada õnnelikuks, kuid - suhetes naistega tal ei vedanud. Pärast üürikest õnnelikku kooselu, jäid nende südameist alles vaid killud, metafoorselt rääkides. Kuid metafoornegi purustamine pole füüsilisest vähem jõuline.

Niisiis, et mitte päris vanapoisiks jääda, otsustas Heino 50. eluaasta künnisel ette võtta palverännaku, leidmaks oma varjatud poolust.

Heino läks läbi metsa. Vastu tuli suur hall tigu.

„Hallo, tigu, tead ehk sina, kust leida kõigi küsimuste vastust?“

„Vaata ette!“

„Mida-mida? Oot, ma tulen lähemale.“

„Vaata ette!“ röögatas tigu.

„Misasja?“ ja Heino tegi veel ühe ettevaatamatu sammu.

„...!“ teost jäi alles vaid löga.

Nukralt astus Heino edasi.

Tiigi ääres nägi ta konni vees.

„Hallo, teate ehk teie, kust leida kõigi küsimuste vastust?“

Konnad vaatsid talle mõistmatult otsa ja vangutasid oma elutarku päid. Neil oli niigi küllalt muresid.

Heino kõndis edasi, jõudis metsast välja, põllule.

Kõrte vahel istus pesal lind ja haudus.

Äkilises äratundmisrõõmus haaras Heino linnu alt muna, pigistas seda, algul hellalt, siis vaimustusse sattunult ühe tugevamini, kuni korraga hakkas koorte vahelt kostma säutsumist. 

Oma elu esimesest loominguaktist jahmunud Heino taganes paar sammu, istus jõe ääres kasvava puu alla ja vajus sügavalt mõtteisse.

SEENELUGU

Täna oli vihmane ilm, nii et kuulasin, mis Venemaal huvitavat.

SEENELUGU

„Vladimir Iljitš nägi kurgipeenart,

lükkas karedad lehed laiali,

rebis varre otsas kurgi,

pühkis teravad karvakesed käega ära

ja hakkas isukalt sööma.”

Z. Voskressenskaja „Ema süda”

See kõik toimus Venemaal 1917. aasta revolutsiooni keeristes.
Anna Betonovna, suure Igor Betonovi tütar, avastas ühel hommikul, et toit kogu majas on lõppenud. Nukralt istus ta ühisköögi ühistaburetile ja laskis pilgul ühistel seintel sihitult ringi uidata.
„Kas tõesti minna vargile?” mõtles ta, „Mina, kelle isa avastas ehitusmaterjali, millest on valmistatud kogu moodsa maailma vundament. Ei iial! Aga mida siis ometi teha?” Peagi oleks meeleheite piirile viidud Anna Betonovna hakanud käsi murdma ja jõudnud muudegi naiselike ahastusväljendusteni, kui mitte ühiskööki poleks ühisukse kaudu sisenenud valguse tooja Vadim Elektritšestvovitš. Anna Betonovna ekslev pilk jäi peatuma vanamehe sakris ja pulstunud habemel.
Oo, milline habe see oli! Voogav, lainetav, kohev ja mahlane nagu äsja ahjust võetud leivapäts. Ja mida kõike seal leidus, üleeilset soolaheeringat, hommikust saiapuru, ajaleheväljalõikeid, vanu kingapaelu ja palju muud tarvilikku. Ent päris habeme tipus, otse Vadimi kummuva kõhu peal, kasvas nagu mätta otsas ridamisi punavaid pilvikuid. Ning mis kõige veidram, neid sirgus sinna aina juurde! Ikka ja jälle pistis kord üks, kord teine särav seenekübarake oma pea karvade vahelt välja ja jäi selle halluse taustal särama. Vadim Elektritšestvovitš ei teinud seda imet märkamagi, vaid sättis teevett ühisköögi ühispliidile.
Anna Betonovna sai end suurest erutusest vaevu vaos hoida. Siin ei tasunud ilmaasjata riskida, vanamees seenepabulaid tasuta nagunii ei loovuta. Igavene ihnuskoi selline, eile ei saanud luiskugi tema käest muidu, kui suure mangumise ja klanimisega.
„Oi! Lenin tuleb!” hüüatas Anna heleda häälega ja osutas käega aknast välja, otse kurgipeenra suunas.
Sellal, kui Vadim Eletritšestvovitš oma vana pead tasapisi paremale ja vasakule pööras, oli Anna Betonovna juba ühisnoaga seened kenasti ära korjanud ning põlletaskusse peitnud. Kiirelt tegi ta ühisköögist minekut.
Oma tuppa jõudnud ja ukse selja taga sulgenud, ohkas ta kergendatult.
Seened, mis ta põlles peidus olid, paistsid aga kuidagi imelikud. Pealtnäha küll justkui kõige harilikum pilvik, aga jalad all surisevad kuidagi kahtlustäratavalt ja kübarast kostab vaikset üminat. Vadimi-vanake ka üks igavene joodik, jumal teab, ega need seenedki viimati mürgitatud ole!
Anna Betonovna oli tark naine ning otsustas mitte ilmaasjata riskida. Nii valis ta teiste seast kolm pisemat välja ja kavatses need prooviks koer Penile sisse sööta. Kui juba tema terveks jääb, siis mis see inimeselegi teha saab.
Penigi polnud aga eile sündinud. Niipea, kui Anna Betonovna talle seenekestega lähenes, mõtles ta kahtlustavalt: „Nii-nii, mürgitada üritavad. Igavesed puršuid sellised! Aga ma veel näitan, mis masti koeraga neil tegu on!”
Peni võttis seened suhu, liputas rõõmsalt sabagi, tegelikkuses aga peitis need salaja keele alla ja mattis ööpimeduse saabudes naaberaeda maha.
Järgmiseks hommikuks oli kogu ümbruskonna suureks imestuseks võrsunud kohta, kuhu seened maeti, uhiuus 5-korruseline ja 3-toaline korterelamu, kuhu Anna Betonovna ja Vadim Eletritšestvovitši naabrimees Mitja rõõmsalt ühes Peniga elama asus.
Anna Betonovna aga jäigi sel päeval söömata.

LEGEND SELLEST, MIKS KASSID EGIPTIMAAL PÜHAD ON

Täna oli vihmane ilm, nii et pani kuulama kaladest.

LEGEND SELLEST, MIKS KASSID EGIPTIMAAL PÜHAD ON
Kord ammu Egiptimaal elas suur vaarao Ahnebatoon. Ta oli võimas ja tark valitseja, kelle suurimaks vooruseks oli sügav armastus oma kuldkala vastu. Kuldkala elas palee kõige päikeselisemal rõdul, kõige avaramas klaasanumas, milles mitu korda päevas vett vahetati, ning teda toideti kõige valitumate Egiptimaa kärbestega.
Tema aga muust ei unistanud kui vabadusest. Oh, kuidas ta vabadusest unistas! Sest mõelge ise – milleks päike, kui võiks mõnuga hulpida vetikate rohetavas varjus? Milleks avar puur, kui ookean on otsatu? Milleks see vahetatud vesi, kui võiks ise valida hoovuse ja tuulesuuna? Ning milleks, oh milleks küll kärbsed, kui võiks ise pidada hasartset jahti vetikatele?
Niisiis oli me kuldkalake palee toredusest ning vaarao hoolitsusest hoolimata sügavalt õnnetu. Kuni selle päevani, mil ta sõbrunes palee kassiga.
Kala oli teda juba mõnda aega silmas pidanud, lootes kassile pakkuda soodsat tehingut. Kass aga muudkui ignoreeris teda.
Ühel heal päeval tuli hiirekelder siiski akvaariumi äärde vett limpsima.
„Psst!” sosistas kala.
Kass tegi suured silmad.
„Kuule, kass, kuula mind õige veidi, tahan sulle soodsat tehingut pakkuda.”
Kass jäigi kuulatama. Kala pakkus talle soodsa tehingu ja kass võttis selle rõõmuga vastu. Tehing seisnes selles, et kass kannab kalakese Niilusesse, vastutasuks saab aga igavese au ning kuulsuse. Muidugi oli kass liiga edev, et sellisest tehingust loobuda.
Järgmisel hommikul leidis vaarao kalakese, kõht ülespidi, veepinnal hulpimas. Vaene vaarao hakkkas seda nähes kibedasti nutma. Aga ennäe, samba tagant kargab välja kass, lööb korra käpaga, ja kalake ujub rõõmsalt mööda vett nagu mootorpaat.
Vaarao tegi kassile pai.
Järgmisel hommikul, oh häda ja õnnetust, leidis ta oma kuldse lemmiku rõdu põrandal õhku ahmimas. Ei jõudnud aga vaarao veel ahastussegi langeda kui, just nagu tellitult, oli kohal kass, haaras kalakese õrnalt hambusse, ja, sulpsti, akvaariumisse tagasi.
Vaarao käskis kassile anda kümme rotti ja kausi piima.
Tuli uus päev ja taas uus õnnetus. Akvaariumi äärel istub pelikan, pelikani suust aga tilpneb tuttav kuldne kalasaba. Seekord vaatas vaarao juba lootusrikkalt ringi ning tõesti, kass astus uhkelt platsi, väänas pelikanil tiivad selja taha, vabastas kuldkala ja laskis linnu sõimusõnade saatel minema.
Kass sai tänutäheks kastitäie värsket kilu, millest 10% ka pelikanile tänutäheks andis.
Õnnetusi juhtus veelgi, päevast päeva, ja ikka osutus sangariks kass, kes vaaraolt aina suuremaid kingitusi sai. Lõpuks jõudis ta Egiptimaa suurima autasuni – kass nimetati jumalaks.
Uue lemmiku valguses hakkas kuldkala oma senist tähtsust kaotama. Mis ongi kala kassi kõrval? Kassi saab silitada, hüpitada, temaga palli mängida ja teda sülle võtta. Kala aga lihtsalt vaatab sind suurte kurbade silmadega ja mõtleb omi tarku mõtteid.
Kuldkala päikeseline akvaarium hakkas vaikselt rohtuma, kärbsed polnud enam värsked (mõni päev unustati neid üldse anda, sest kogu teenindav personal mängis kassiga). Ligines aeg, mil kassil tuli täita oma pool lepingust.
Ühel hilisel õhtu või varasel hommikutunnil ilmus ta terrassile, tegi kalakese kohal „ampsti!” ning pistis läbi linna Niiluse poole ajama. Seal sülitas ta kala välja, andis veel viimast korda käppa ja soovis head teed.
Kala ujus edasi vabaduse suunas, kass aga naases oma kuldsele asemele vaarao Ahnebatooni jalutsis.

Korralagedus Päikesesüsteemis

Täna oli vihmane ilm, nii et kuulsin mõndagi toredat:

KORRALAGEDUS PÄIKESESÜSTEEMIS

Maailmaruumi pimedaimas nurgas elas suur ja võimas Maharadza. Ta oli nii suur, et Kuu, nagu meie seda tunneme, oli talle vaid kivikeseks sõrmuses, ja nii võimas, et tema au eest langesid tähed. Tal oli ka tütar, kaunitar muidugi, kelle taolist veel polnud nähtud. Maailmaruumi eri otstest rännati pikki valgusaastaid vaid selleks, et teda kord näha ja siis vananenuna surra.
Neiu ise oli aga südame kinkinud ühele tagasihoidlikule, südamlikule noormehele nimega Joh von Hannes, lühidalt Johha. Üheskoos käisid nad jalutamas Linnuteel, veetsid aastaid mustadesse aukudesse peitunult ning mängisid kulli Saturni rõngastel. Nad olid õnnelikud ning otsustasid avalikult Maharadza palge ette astuda ja oma armastusele heakskiitu küsida.
Maharadza kuulas neid tõsise näoga, lubas asja üle järele mõelda ja kutsus kokku nõupidamise. Nii tähtsat asja nagu tütre saatus ei saa ju ometi uisapäisa otsustada. Asjaloo ära rääkinud, palus ta kokkutulnutel arvamust avaldada.
„Asjalood on kahtlemata huvitavad, aga mitte tingimata lahendamatud,” arvas Andromeeda Udukogu umbmääraselt, „Teen ettepaneku asja vaagida, kuni saabub märts ning vähemalt üks krookus oma varbad mulla alt välja pistab, ja siis korraldada uus koosolek, et mõelda edasi sealt, kuhu pooleli jäime.”
„Mis krookus? Mis varbad?!” ähkis kohale rutanud, kuid sellegipoolest hilinenud Komeet, „Pole siin miskit pikka juttu, panen ette...”
Mida aga Komeet ette pani, seda teada ei saadudki, sest juba pidi ta edasi ruttama.
„Peaasi on armastus. Kui armastus on tõeline, peaksid nad kokku jääma,” lausus Veenus unelevalt.
„Aga siiski, ka väärikusele tuleb mõelda! Kes see Johha selline üldse on? Millega ta selle au ära on teeninud ja kuidas kanda võtab?” protesteeris suurejooneline kaugema tähesüsteemi esindaja.
„Juri, mida sina arvad?” päris Maharadza kõrvale pöördudes. Juri, kes seni täitsa vaikselt oli istunud ja Laika pead silitanud, naeratas unistavalt ja kehitas õlgu. Teda nii elulised asjad enam ei huvitanud.
Koosolek kestis veel kaua. Esitati seisukohti, lükati ümber, kalduti teemast kõrvale ning tuldi taas ringiga tagasi. Elavast keskustelust hoolimata tulemusteni ei jõutud ning mindi sama targalt tagasi. Maharadza otsustas küsimuse ise ära lahendada. Nagu paljud valitsejad enne, ja veel mitmed pärast teda, otsustas Maharadzagi Johha vahvuse proovile panna, andes talle lahendamiseks mõned ülesanded.
Kindlal sammul astus Johha valitseja ette.
„Mitte igaühele ei annaks ma oma tütart naiseks, kuid kui sul kindel nõu ja tahtmine on, siis saagu su väärtus proovile pandud. Vasta mulle, Johha - kui K7218, N3900, Merle ja Klaabu on neli sõbrannat, kes elavad neljas erinevas galaktikas, kas Komeedi, Linnutee, Andromeeda või Sigari, siis millises galaktikas keegi neist elab, kui on teada, et Andromeedal elab neiu, kelle nimes on viis tähte, N3900 käis pühapäeval külas sõbrannal, kes elab Andromeedal, ja tema sõbrannadest lähim elab Komeedi galatikas, samal ajal kui Merle käib trennis sõbrannadega, kes elavad Komeedi ja Sigari galatikates?”
Johha mõtles ja vastas siis: „K7218 elab Andromeedal, N3900 elab Sigari galatikas, Merle Linnuteel ning Klaabu Komeedi galaktikas.”
Maharadza noogutas armulikult pead. „Õige vastus, Johha, kuula siis teistki ülesannet. Kaks ühes tähtkujus asuvat tähte keedavad igal õhtul teed. Nad kasutavad selleks ühesuguse geomeetrilise kujuga, kuid eri suurusega teekanne, mis on ääreni täis. Kummas kannus jahtub tee pärast tõmmata laskmist kiiremini?”
Johha mõtles ja vastas siis: „Väiksemas kannus jahtub vedelik kiiremini kui suures, sest
ese kaotab soojust seda kiiremini, mida suurem on tema soojust ära andva välispinna suhe jahutatavasse ruumalasse, kuna kehas olev soojushulk on sellega võrdeline.”
Maharadza noogutas armulikult pead. „Õige vastus, Johha, kuula siis kolmandat, viimast ülesannet. Miks lipp lehvib?”
Johha mõtles ja vastas siis: „Sest ilus on.”
Maharadza noogutas armulikult pead. „Õige vastus, Johha, nüüd...”
„...olles veendunud su taibus ja vaimukuses, annan sulle oma tütre naiseks,” tahtis ta jätkata, kuid veel enne, kui Maharadza oma lausega lõpule jõudis, Johha haigutas. See, et ta haigutas, pole just imestusväärne, oli Johha ju öö läbi loodusteaduslikke ülesandeid lahendanud, kuid et ta sealjuures kätt suu ette ei pannud, see ajas Maharadza marru.
„...rebin sul südame rinnust, sa kombetu mats!” lõpetas valitseja oma lause.
Ta haaras Johha rõivaist, kiskus temast alles tuksleva südame, käkardas selle paberisse ja viskas nii kaugele, kui jõudis.
Johha kuum, armastust täis süda ei saanud rahu, see märatses veel miljoneid aastaid oma pakendis, hõõgudes ning mässates kurja saatuse vastu. Lõpuks aga taltus, tema pinnale hakkasid end sisse seadma esimesed arglikud eluvormid. Nad arenesid, harjusid südame krobeda koore ja heitliku kliimaga ning katsid selle voogava eluga. Hiljem hakkasid nad seda kutsuma Maaks. Johh von Hannese süda on aga endiselt tema sees, igatedes taga oma armsamat ja tuletades end aegajalt meelde kuumade valupursetega.

Võlur Tiit

Enne kui viimasest postitusest terve aasta täis saab, tuleb - veel üks teravmeelne mõte.

VÕLUR TIIT

Maagiaga hakkas Tiit tegelema alles pensionieas. Ametilt oli ta olnud geograafia õpetaja põhikoolile. Seda aega meenutasid luitunud ruutulised pluusid, paksud ümmargused prillid ning tolmukarva traksid. Maagiat oli Tiidul vaja ühel eesmärgil – oma keha ümberpaigutamiseks ruumis. Tema ammune unistus oli oma ihusilmaga näha kõike seda, millest ta igapäevaselt, kuid kiretult jutustas lastele: savanne, steppi ja taigat, ületada kõik paralleelid ning meridiaanid, ronida islandi tulemäele ja võibolla isegi midagi kraatrisse hõigata. Need mõtted panid Tiidu muhelema ning innuga süüvis ta vanadesse loitsudesse.

Lõpuks saabus oodatud päev – Tiit tundis, et aeg on lausuda võlusõnad. Ta läks kööki, pesi nõud, pani sussid esikus ritta ja kohendas peegli ees trakse. Siis sulges silmad ja pomises loitsu.

Tiit ärkas suures tolmuses ruumis, mille igasse külge jooksid pikad raamaturead. Tal oli ebamugav. Möödalendav nahkhiir lõi teda tiivaga pähe. Tiit oli võlunud ennast Tartu ülikooli raamatukogu maa-alusesse hoidlasse.

Kui silmad pimedusega harjusid, hakkas ta ringi vaatama. Siin nad olid, baltisakslaste ülestähendused suurest orjaajast, venekeelsed pomoloogiakäsiraamatud, telefonikataloogid, 10 tagavaraköidet „Pinocchiot” ja paksuseljalised Rahva Hääle numbrid, kõik see raamatukogu kraam, mida tavalugeja nõuab vaid siis, kui midagi sassi on ajanud. Maa aluses ruumis undasid rahulikult propellerid, tilkusid mõned torud ja kolletas keerdunud linoleum. Piki vahekäiku ligines vilistades koristaja. Tiiduni jõudnud, jäi ta üllatunult seisma.

„Tere,” ütles Tiit, „mina olen Tiit.”

„Tiiu,” vastas koristaja.

Sellega saigi jutt otsa. Koristaja asus oma otseseid ülesandeid täitma, Tiit aga kadus kuhugi käsikirjade vahele.

„Pole hullu,” mõtles ta, „ilmselt läks midagi untsu. Võlun end lihtsalt tagasi koju ja proovin uuesti.”

Nii ta tegigi. Rahustuseks väikse tee joonud, lausus ta uuesti võlusõnad ja, oh üllatust, leidis end taas ülikooli raamatukogu hoidlast. Vaid sektsioon oli teine, kuid seda Tiit ei märganud.

Terve vaba õhtupooliku pendeldas Tiit hoidla ja oma hubase korteri vahel. Ta ütles loitsu vihaselt, rõõmsalt, nukralt, lüüriliselt, pea peal seistes ja kükke tehes, kuid miski ei aidanud. Kuri saatus oma meelt ei muutnud.

„Ei saa must võlurit, ei saa,” mõtles Tiit kurvalt ning otsustas loitsimise sinnapaika jätta ja magama minna.

Edasi läks aga asi veelgi hullemaks. Järgnevatel päevadel hakkas mingi kuri jõud teda hoidlasse tõmbama kõige ootamatumatel hetkedel ja olukordades. Ta heitis magama kodus, kuid ärkas rootsikeelse bioloogia kirjanduse vahel, ostis poes jäätist, kuid limpsis seda fondis B-2, bussist, vannitoast, pargist, poest, kõikjalt tiriti teda tagasi unustatud raamatute vahele. Viivitus polnud küll suur, sest ta lausus lihtsalt vastusõnad ning jõudis taas koju, kuid häiriv oli selline sekeldamine ikkagi.

Lõpuks langes Tiit melanhooliasse. Leidnud ühes nurgas vana plüüskattega tooli, istus ta sinna ohates maha ja hakkas hoidlast väljas käima vaid söömiseks ja magamiseks. Muul ajal istus ta oma postil, vaadates vaguralt igavikku ulatuvaid raamaturivisid ja mõtiskledes surematuid mõtteid.

Ta hakkas hoidlas omainimeseks saama. Kord nädalas võttis kohusetundlik koristaja ka Tiidu pealt tolmu, nahkhiired hoidsid tast viisakasse kaugusse ja ämblikud viipasid sõbralikult. Kui talle oma arvhiivinumber anti, oli see lausa pidupäev.

Nii ta seal istub, võibolla praegugi, haruldane eksemplar Tiit.

Lapsed, ärge mängige maagiaga!

Hirmus Härra Konkskäsi

Kuulsin eile üht hirmsat asja:

Maja nurga taga seisis Lauajupp. Tema sisse oli löödud pikk kõver nael. Ta oli seal seisnud juba pikka aega, näinud vihma, tuult ja tormi ning vanadusest halliks läinud. Murust oli talle kasvanud ilus pikk habe.
Seetõttu pole sugugi imekspandav, et ta omadega juba natuke segi hakkas minema.
Kord hakkas talle tunduma, et ta polegi harilik Lauajupp, vaid hoopis Hirmus Härra Konkskäsi, kõigi ehitusplatside hirm.
Niipea, kui ta sellele äratundmisele oli jõudnud, karjatas ta „RRRrrraaa!” ning kargas nurga tagant välja, ähvardavalt oma kõverat naela vibutades.
Õnneks polnud nurga taga kedagi.
Hirmus Härra Konkskäsi otsustas omale ohvreid minna otsima.
Seilanud mitmes killustikuhunnikus ning liivaaugus, jõudis ta jõuka Laudvoodrini.
„Naelad või elu!” ähvardas Lauajupp, komistas siis aga õnnetult ning jäi liikumatult lebama.

Kord läks temast jooksuga mööda Kübar. Kübar oli Peni hambus. Peni ajas taga Mees. Mees silmas Lauajuppi ja naeratas rõõmsalt.
„Just see, mida vaja!”
Haaras siis Lauajupi kätte ning virutas Peni suunas. Niimoodi Hirmus Härra Konkskäsi oma otsa leidiski.

Vanaema seebimull.

Kuulsin eile üht lugu. See käis nii:

Vanaema suur saladus oli kapi otsas, ontlikult õlipaberisse pakitud ning kanepinööriga kinni seotud. Isegi lapselapsed ei teadnud, mida see sisaldab. Ning kui vanaema juba lapselastele midagi ei räägi, siis peab see ikka üks hirmus asi küll olema.

Mõnikord talveõhtuti, kui lapselapsed juba tagasi linnas olid, harutas vanaema paki ettevaatlikult lahti ning silitas seda, mis nähtavale ilmus – oma seebimulli.
Selle seebimulli oli vanaema puhunud juba ammu. Siis, kui ta polnud veel vanaemagi, vaid alles tütar, ning tegeles kõiksugu veidrate asjadega. Puhus selle ühel soojal suvepäeval koos hulga teiste, pisemate mullidega, mis kohe taevasse kihutasid. See aga mitte, see jäi.
Algul hakkas vanaemal järel käima, passis nukralt akna taga või piilus ukse vahelt, korra peitis end koguni tema supitaldrikusse, kuni vanaema ta kodustada otsustas. Aastaid elas mull tema toas ning saatis teda kõigil käikudel ja asjatoimetustel. Kui vanaema abiellus, sai see pillerkaar aga otsa ning seebimull pakiti õrnalt paberisse ja pandi kapi otsa paremaid aegu ootama.
Nüüd, aastakümneid hiljem, oli mull samasugune nagu toona – suur, ümar, vikerkaarevärviline ning õhk temas sama soe, kui tookord juunis.
Ja ometi otsustas vanaema ühel heal päeval, et aeg on mull vabaks lasta, saata ära see lummutis, et ta omale uue ning parema peremehe leiaks.
Nii viis ta oma aarde vananaistesuve kargel sügishommikul õue ning pakkis lahti. Tuul oli soodne – tugev, soe lõunatuul, mis endaga õunte ja mulla lõhna kaasa tõi.
Mull tõusis õhku ning jäi vanaema näo kõrgusele hõljuma. Tema säraval pinnal peegeldus vastu vanaema maja, õu, lilled ning nukker vana nägu.
„Mine, mu kullake, mine!” ütles vanaema leebelt ja viipas mullile, „Küllap ma juba ise hakkama saan.”
Mull aga ei kavatsenudki lahkuda. Nõudlikult vaikides hõljus ta seal ning peegeldas ta enda viipavat kätt.
Vanaema ohkas nõutult. Pööras siis selja ja hakkas toa poole astuma, lootes, et seebimullil endal kord mõistus pähe tuleb. Mull aga ei kavatsenudki mõistust pähe võtta. Mull ootas, ootas, taganes siis ootamatult ja sööstis kogu oma mullijõuga vanaema poole. Viimane komistas ja potsatas üllatunult mullile istuma.
Mull hakkas oma hapra kandamiga taeva poole tõusma. Vanaema, esialgsest ehmatusest üle saanud, kiikas üle serva alla. Isegi päris huvitav oli vaadata, mismoodi need kanad 10 meetri kõrguselt paistavad. Ja lillepeenrad ning jalgrajad, naabrimehe koer ning sõstrapõõsad. Näe, Mall läheb seal.
„Mall, ahoi!” hõikas ta ja lehvitas. Mall naeratas ja lehvitas vastu.
Nii hõljus ta aina kõrgemale ning kaugemale, valged alusseelikud lehvimas, kuni kadus Päikese taha.

Revolutsioon

Täna istusin tagatrepil, sõin pirne ja mõtlesin teravmeelseid mõtteid.

*

Kuulsin eile ühte lugu:

Revolutsioon algas vaikselt.
Söögiriistade näiliselt juhusliku ümberpaiknemisega lauasahtlis. Valesse vahesse sattunud noad ja supilusikad jäeti tähelepanuta või pandi oma hajameelsuse süüks. Sahtliasukatele oli see muidugi soodne.
Ärevad meeleolud sahtlis olid valitsenud juba kuid. Teadmine, et väljaspool sahtlit midagi valgemat ja avaramat peitub, oli aga veelgi vanem, ulatudes tagasi aega, mil nad alles elementidena mullas lebasid.
Kuidas olid nad üldse jõudnud siia, pimedasse kitsasse ruumi, kus neid üksteisest ranged vaheseinad eraldavad?
"Selline olukord pole loomulik! EI ole lihtsalt loomulik," teatas Võinuga pärast järjekordset välismaailma külastust. Läikimalöödud ümar pea ning hõrk sidrunilõhn kinnitasid tema sõnade mõjusust. See oli hetk, mida sahtlis meenutati veel kaua.
Valitses vaikus.
Üks kahvlitest tõstis oma harulise pea: "Ei ole, ei ole. Aga siin me kord juba oleme ning siia ka jääme. Söögiriista koht on sahtlis ning elu on meie vastu hea."
"Kuidas hea? Ons keegi teist hiljuti väljas käinud? Seal on potid, taldrikud, vaasid, tassid, kogu elu on seal. Aga mida meie peame taluma? Vangistust ning jõhkrust, ma ütlen teile! Sahtlist välja, nägupidi pasteeti või lihasse, kraapimine, hõõrumine, tagasi sahtlisse, igaüks oma vahesse. Ptüi! Nii see enam kesta ei või."
"Ja mis sa siis ette paned?"
"Põgeneda. Tuleb oodata momenti, varitseda, ja siis - ühekorraga. Mul on üks tuttav Lõõr, kes lubas meid välja lasta, kui aeg kätte jõuab."
Kahvlid, kel oma haruliste peade tõttu suhteliselt raske mõtteid koondada oli ning kes kergelt skisofreenilisusele kaldusid, vangutasid päid.
"Ent kui meid kinni nabitakse? Kes teab, et meiega midagi veel hullemat ei juhtu? Olen kuulnud, et mõned meie seast on viidud ka keldrisse, garaaži või kurat teab kuhu. Keegi pole neid enam näinud."
Ent nüüd tõstsid juba ka teised noad häält.
"Mõte on hea, aga vajab aega..."
"Mina olen valmis võitlema!"
"Ei taha ma enam nende raiskade palukesi nämmutada!"
"Juba minu vanaema ütles..."
"Mehed, mehed, " püüdis Võinuga neid rahustada, "Kuidas siis nii, et kõik korraga, tuleb ikka demokraatlikult. Kuulame ka, mis lusikatel öelda on, arutame ja peame plaani. Kedagi tulema ei sunnita, kes tahab, jääb ja on."
Lusikad, nõgusad ning graatsilised, peegeldasid üksteise ehmunud silmi.
"Noo, kui nii arvate..."
"Meile, isiklikult, meeldiks küll."
"Väljas - seal on ju kõiksugu pokaalid ning asutused. Oo, pokaalid"
"Näha pokaali ja surra!"
"Väga hea, üksmeel on peaaegu olemas," arvas Võinuga, "Treeningut alustame homme."
Ning alustasidki treeningut - homme, ülehomme ja ka igal järgneval päeval. Peamiselt treeniti tahtejõudu, mille abil, keeruliste idamaiste tehnikatega, muuta kergemaks oma metalli. Piisavalt kergeks, et lennata. Jah, lennata!
Kujustamisega ametis olevad lusikad võtsid vahel kõiksugu kummalisi vorme, üks teelusikas keeras ennast nii krõnksu, et tagasi enam ei saanudki. Kahvlid vaatasid ja arutasid, kas ta on rohkem kringli, kaheksa või lõpmatusemärgi nägu. Väike lusikas aga krigistas sisemuses hambaid.
Põgenemine oli planeeritud neljapäevale. Taldrikutelt oli läbi imbunud infot, et toimumas on suur dinee, kuhu oodatakse ka kõiki sahtliasukaid. Vat sellele dineele nad enam minna ei kavatsenud!
*
Saabus suur hommik, mida põnevusega oodati.
Juba varakult oli välismaailmast kosta kõminat, klirinat, sahinat ja kõiksugu ärevusttekitavaid hääli.
Juba olid laual lina, taldrikud, tassid, pokaalid, vaasid, kuid sahtlit polnud veel avatud.
Kas siis tõesti niimoodi? Kas tõesti on see planeeritud suupistelauana?
Ja siis saabus Hetk - algas tuttav tõmbumine, valguse ja välimise poole. Sahtel avanes.
Ühe mühiseva parvena tõusid kõrgele söögitarvikute hordid. Kahvlid viibutasid ähvardavalt oma harusid, lusikad klõbisesid, noad lõikasid õhku ning seal, kõige ees, nagu kõu ja kärgatus läks Võinuga.
Ainsad mahajääjad olid Korgitser, kes oli omale vahepeal Avajaga pere loonud ning Puru, mis oli juba nii kaua sahtlis olnud, et otsustas seal ka surra. Nad lehvitasid ning lubasid suurest põgenemisest ka järeltulevatele põlvedele jutustada.
Parv aga liikus üles, aina ülespoole. Tegi vapra lahkumisringi peoehtes laua kohal, viipas jumalagajätuks teistele köögiasukatele, pilgutas taldrikutele seltsimehelikult silma ning võttis suuna Lõõri suunas.
Lõõr oli juba oma luugid avanud.
"Rutem, rutemini tulge, sõbrad," sosistas ta ärevalt ning ta hääl oli põhjatuulest kare.
Vuhinal lendasid noad-kahvlid-lusikad Lõõri.
Läinud nad olidki.