käisin käsmus

sügisel käisin esimest korda elus käsmus

kõndisime ümber poolsaare just metsa ja mere piiril

meri oli horisontaalne ja mets vertikaalne

kirjutasin sellest vaatepildist raulmeeleliku piltluuletuse:

Loodusnurgake

Öökull tuli aina lähemale ja lähemale. Läksin tuppa, aga ikkagi nägin ta suuri merevaiksilmi aknaklaasi vastu litsutuna. Hommikul susse jalga pannes oleksin talle äärepealt peale astunud. Tundisn hirmu selle väga-väga vaikse ja väga-väga kummalise linnu ees. Kuni üks sõber seletas, et tegu on Amazonase läheneva öökulliga. Siis tundus kõik loogiline. Ta peabki mõnele esemele või olendile pidevalt natuke lähemale tulema. Kunagi pärale jõudmata - nagu Zenoni paradoks.

Kusagil Venemaal elavat veel stepi kaugenev kivipurustaja. Kuid teda võib seletada vaid kasakast orintoloogi vilunud silm.

Joonis 1. Amazonase läheneva öökulli pingutuste ja tulemuslikkuse suhe.

Joonis 2. Stepi kaugenev kivipurustaja.

LUGU KOLLASEST LEHMAST

Täna oli vihmane ilm, nii et sirvisin pilte.

LUGU KOLLASEST LEHMAST
Franz Marcile

Jooksis kollane lehmake, jooksis, kuni väsis.
Vaatas siis ringi, nägi võililli, ning rõõmustas, nägi Päikest, ning rõõmustas enamgi veel, sest ka need olid kollased.
Ta oli üks väga rõõmus kollane lehm.
Siis läks ta ülemeelikuks kätte. „Tule mulle naiseks,” ütles ta Päikesele. Too vaid punastas ning vajus looja siniste mägede taha.
Kollane lehm hakkas jälle jooksma. Siniste mägede poole, mille taha tema tulevane oli peitunud. Jooksis üle rohelise ja punase, kollase ja musta, ka üle valge jooksis, aga armsamani
ei jõudnud.
Õpetlik oleks see lugu, kui ta nii lühike poleks.

Ettepanek

Mees istus pargipingil ja põrnitses oma Kinganina.

„Kas tead, mul on sulle üks jutt,” ütles mees oma Kinganinale, „Ma olen sinuga harjunud. Mulle meeldib, kuidas sa lõhnad ja kuidas sa välja näed. Mulle meeldib see, et sa minuga kõikjal kaasas käid. Olgu see siis Rooma sillutis või tolmune Kaarepere külavahetee.”
Kinganina vaikis ootusärevalt.

„Kas mäletad veel seda vihmasadu, kui lasin sul läbimärjaks saada ning ülejäänud õhtu veetsid radiaatori ääres kuivades?” jätkas mees, „Või seda ärevat hommikut, kui arvasin, et olen su kaotanud ja otsisin kõikjalt taga, aga sina olid lihtsalt Mukiga jalutama läinud?”
Kinganina naeratas oma kõige särvamat mustaviksilist naeratust.

„Igatahes, oleme juba pikka aega koos olnud ning paljutki läbielanud. Ometigi ei tee see kergemaks seda, mida öelda tahan. Pigem vastupidi.”
Kinganina noogutas mõistvalt.

„Ma, ma tahaksin,” alustas mees, „Ma tahaksin sinuga pere luua.”
„Olgu peale,” vastas juhuslikult läheduses viibinud tüdruk.

Vallatud nööbid.

Mees tuli koju ning pani mantli toolileenile. Mantel oli vihmamärg.
Niipea, kui mees selja pööras, ning nööbid arvasid, et neid ei märgata, hakkas üks neist vaikselt minema hiilima. Mees pööras välkkiirelt ringi:
"Ei lähe sa kuhugi, sunnik!"
Ning lõi nööbi laiaks nagu kärbse.
Nööbid püsisid vagusi.
Mees pani tuhvlid jalga ning hakkas tuhaämbrit otsima.
Nööbid nihelesid ebamugavalt. Veel üks tegi argliku liigutuse ukse suunas.
Mees, liiga haaratud süte kraapimisest, oli nende poole seljaga.
Nööbid laskusid kükakile ja veeresid mantli alläärde välja, päris maha veel keegi end kukutada ei julenud.
"Ah sa, pagan!" karjatas mees, kui ahjuroop talle jala peale kukkus.
Nagu herned kaunast olid nööbid robinal maas ja padavai uksest välja!
Kui mees ahju kütte sai, polnud mantlil enam nööbilõhnagi.

Abi ?

Minu hea sõber E.T. kaotas hiljuti kolm lähedast inimest:
1. S. K. , vend
2. T.T. , sõber ja korterikaaslane
3. A.G. , sõber
Peale hoolikat otsimist avastas ta S.K. oma suureks rõõmuks rahakoti peenraha taskust.
T.T. oli ta aga suure ähmiga külmkappi pistnud, kui hommikusöögiks omletti tegi.
Leidmata veel A.G.

ettevaatust. sygis.

Kõnnin mina täna mööda Rüütli tänavat kooli poole, kui äkki prahvatab paremalt poolt valla Kondiitriäri uks ja välja pahiseb parv vanamemmesid. Ümberringi hõrk kohvi ja Vana Tallinna aroom, kahel veel kaneelisaiakesed noka küljes. Kisavad nii mis kole.
Tegin, et minema sain ega puhanud enne Bocki majja jõudmist.

*

Eileõhtusel jalutuskäigul täheldasin, et alanud on sügisene raskgravitatsiooniperiood.
Ebatavaliselt raske gravitatsioon tõmbab enda külge kõikvõimalikke objekte - tammetõrusid, pirne, vett, lehti jne. Ohtlik periood kestab lume saabumiseni, mis külgetõmbejõu summutab.
Järgneb kevadine kerggravitatsioon, mil maapinnast eraldub igasugust soga, peamiselt lilli, loomi, vett jms.
Alles suvi toob oodatud stabiilsuse.