Kunstnik Pedro

Midagi kunsti ja päikese armastajatele.

Kunstnik Pedro.

   Pedro oli itaallane, kelle saatuse heitlikud tuuled Eestimaa pinnale olid kandnud. Nüüd omas ta Taaralinnas väikest ateljeed, kus tegeles sellega, mida kõige paremini oskas – maalimise ja spagettide valmistamisega.

   Pedro oli temperamentne, võttis kõigest viimast ja oli omamoodi tõsine eesti patrioot. Sõprade soovitusel oli ta läbi lugenud kogu „Tõe ja õiguse“, osalt selle pärast, et see nii hästi eestlaste rahvuslikku olemust tabab, osalt selle pärast, et see ühena vähestest eesti proosateostest itaalia keelde oli tõlgitud. „See on raamat kirest!“ rääkis ta nüüd oma mustade vuntside välkudes, „Kirest, mis peitub teie põhjamaiselt soonilistes kätes ja südameis. Mis muu võinuks panna Andrease sel moel kraavi kaevama, põlvini mudas, käed rakkus, selg märg, vähimagi moodsa tehnika abi kasutamata? See oli unistus, eneseteostus, tema Eldorado ja Shangri-La!“ Eestlasest kuulaja võinuks siinkohal poetada paar sõna agraarühiskonna eripärast ja eestlaste loomuomasest jonnakusest, kuid ei teinud seda. Eestlased on tagasihoidlik rahvas.

   Veel rohkem kui Eestit ja spagette armastas Pedro aga oma leivaisa - maalikunsti. Tegelikult olid need armastused omavahel seotud. Päikeselise Itaalia pojana oli ta futuristide järgija, püüdes lõuendil tabada liikumist ning imetledes pööraselt tehnika ja tööstuse saavutusi. Kui tema itaallastest kolleegid olid aga liikumist edasi andnud erinevate pooside samaaegse kujutamisega või objekti lammutamisega maalil, siis Pedrol oli asjast oma nägemus. Ta kujutas kiirust sellest tekkinud tühjuse kaudu. Siin peitub ka üks põhjusi, miks ta Eestisse oli tulnud – siin oli rohkem tühjust, mis vanal kultuurimaal Itaalias juba ununenud mõisteks hakkas muutuma. Oma tehnikas oli Pedro meisterlik. Ta suutis maalida traati, mis ikka veel võbeles äsja lendu ehmunud pääsukestest või ootamatult kaugusesse sööstnud auto mootorimürinast vibreerivaid puid.

   Kui kaua Pedro oma rahumeelset oleskelu veel jätkanud oleks ja milliseid surematuid kunstiteoseid loonud, võib vaid oletada, sest julma saatuse tahtel pidi temagi liikumine pea tühjusesse triivima.

   Kord oma kodu lähedal asuvast toidupoest tulles nägi Pedro kauget itaalia sugulast – Fiat Uno´t. See neljarattaline ime lösutas poe ees hallis eesti lobjakas ning tema ümber askeldasid usinasti paar kiilaspäist kolget. Autost kostis võidukat industriaalset biiti ning toonklaas varjas diskreetselt Uno sisesalongi. Pedro astus võlutult paar sammu lähemale. „Mia Uccellino,“ sositas Pedro ja pani käe kapotile. Kapoti all tuksus soe lõunamaa süda. Pedrole tuli meelde Itaalia valge päike, ema käte vahel aurav pajaroog ja naabritüdruk Bianca, kellele ta väiksena oliive krae vahele oli toppinud. „Mi manchi...“

Kiilaspäised kolged olid üllatunud pilgud Pedrole pööranud ja astusid lähemale.

„Käpad, tudi!“ ütles üks neist ähvardavalt.

„Come si dice "tudi" in italiano?“ mõtles Pedro üllatunult.

Ta süda aimas halba, aga ta ei raatsinud liikuda. Hirmsasti oleks tahtnud rooli taha istuda ja väikese treti teha, nii vanade aegade mälestuseks. Poisikesena oli ka temal olnud Fiat Uno, ehkki toonklaasi ja selle koleda biidita.

„Ei mõika või?“ pärisid poisid asjalikult ja nügisid teda autost eemale.

Pedro ohkas, korjas oma kodinad kokku ja astus aeglaselt kodu poole.

Järgnes unetu ja ärev öö täis mehaanilisi võnkeid ja ootamatuid kurve. Hommikuks oli Pedro omadega täiesti läbi.

Nii möödus paar päeva, kuni ta ühel õhtul tänavatel jalutades kuulis nurga taga tuttavat võrinat, millist võib teha vaid päikeseküllane Fiat.

Lummatuna astus ta teele, kui masin kurvi tagant välja vupsas, jättes maha ühe ilusama tühimiku, mida Pedro oma elus oli tunnistanud. Ähvardavalt lähemale sööstvad tuled, tühjuse ilu ja ebamäärane igatsus tekitasid Pedros pinge, millist ta veel oma elu ekstaatilisematel hetkedelgi kogenud polnud. Kogu tema olemus tõmbus kokku nii transtsendentses kui füüsilises mõttes, kontsentreerudes vähenenud mateeria hulka ja võttes kokku tema emotsionaalsed ning kultuurilised eripärad. Pedro muutus tomatiks.

Fiat kihutas möirates mööda.

Keset tänavat seisis aga kaunis punane Solanum lycopersicum, mis oleks au teinud igale lasanjele, kuid mida poleks söandanud tükkideks lõhkuda isegi Picasso.