Reku. Lugu minu koerast.

Kuniks ma uusi hästi huvitavaid lugusid kirjutan, tuleb vana rasva peal liugu lasta.

Niisiis pakun lugemiseks "Reku. Lugu minu koerast", mis on traagiline lugu minu koerast.

Taustaks nii palju, et kirjutasin selle u 13-15 aastat tagasi, arvatavast seepärast, et lugesin Jack Londonit ja Ernest Seton-Thompsonit ja James Herrioti väiksena ja siis mõtlesin oma koera ka marmorisse raiuda.

Lugu on natuke lõpetamata. Selle korvamiseks olgu öeldud, et Reku suri mõne aasta eest maal vana ja väärika koerana.

Lugu ise siis selline (kirjaviis muutmata):

Reku. Lugu minu koerast.

I

Ühel talvisel päeval sõitis mööda Rukki tänavat sinine Žiguli. Autos istus vanem mees ja tüdruk. Peagi jõudsid nad linnast välja. Ühe maja juures auto peatus. Mees ja tüdruk väljusid. Ja isa vestles ühe teise mehega.

„Jah mul on neid küll veel“ lausus võõras „Mõned olen küll ära andnud ja selle ühe kutsika tahaks endale jätta aga te võite neist mõne valida.

Peale väikest mõtlemist otsustati hallika, musta koonu ja valge rinnaga kutsika kasuks.

*

Emme! Emme! Vaata mis me tõime! Hüüdis tüdruk.

Peagi oli perekond köögis koos.

Mis me talle nimeks paneme? Küsis pikka kasvu noormees kes koera õrnalt silmitses.

Veidi aja pärast küsis sama noormees kelle imi oli Tõnis, „kuidas oleks Reku“?

Sellest ajast peale oli Tõnise ja Reku sõprus mis veel kindlamaid motiive võttis.

II

Reku vaprus ja kärsitus tulid ilmsiks nii mõneski ta lapsepõlve teos. Näiteks kui Ave (nõnda oli tüdruku nimi) püüdis teda autos sülle võtta ronis ta kohe maha.

*

Samal õhtul kui Reku toodi andis lapse ema (Selma) Rekule alla [vaiba] kuid Reku hakkas teda tirima. Lõpuks tuli sellest välja see, et Reku hoidis vaibast kinni ja lohises taga.

*

Paar nädalat hiljem kuulis Selma haukumist aknast välja vaadates seisis Reku rõdu all ja haukus suure musta kassi peale värises, aga haukus.

*

Ühel lõunal jälgisin ma Tõnisega kuidas Reku sööb. Äkki hakkas Reku läkastama. Tal oli kont kurgus. Tõnis läks kähku Reku juurde ja tõmbas kondi kurgust välja.

See andis neile suure sõpruse mis oli saanud alguse esimesest päevast Rekuga.

III

Üsna pea viidi Reku maale. Kus ta elas tavalist elu. Kuid sõprus Tõnisega kestis. Kui Tõnis tuli maale hüples Reku ta ümber ja näris ta kätt ning jalga.

See sõprus oli enesest mõistetav, sest kui Reku läks vanaema juurde sai ta kapsarauaga patsutada ja vastu pead. Läks ta Tõnu juurde hirmutati teda kõplaga ja togiti jalaga. Selma karjus ta peale. Mina vahel mängisi ja ainult vahel ja Toomasega ei suhelnud ta üldse.

*

Nõnda möödus paar aastad selles ajavahemikus midagi. Kui midagi mainida siis seda, et Reku näris maal nii palju saba, et temaga tuli arsti juurde minna.

Mille tagajärjel tuli ta saba ära lõigata.

IV

Ehkki Reku oli Tõnisega sõber näitas ta välja armastust ka meie (minu ja Selma) suhtes. Näiteks alati kui ma emaga maale tuleme on ta meil vastas. Aga ühel päeval paistis see eriti.

*

Olime tulnud maale seeni otsima. Läksime üle põllu metsa. Ja Reku tuli meiega kaasa! Ta oli minu ja Selmaga terve aja.

V

Igal loomal on tundepuhangud. Üks selline oli ka Rekul.

Ühel Laupaeval oli ei tea kust talu juurde tulnud ei tea kust üks emanekolli. Vanaema ajas ta ära. Ta tuli tagasi. Vanaema ajas ta jälle ära ja läks siis magama.

Kui ta hommikul ärkas oli Reku kõrval asemel toidunõud puhtaks lakutud. Lõunapaiku tuli tallu tööline Silver. Kolli lõi käpad talle ümber otsekui öeldes: võta vähemalt sina mind omaks!

Oldi kuuldud et naabril oli emane kolli kaduma läinud. Kuid naaber ei tunnistanud teda omaks. Siis mindi Suugi juurde. Mis kolliga edasi sai ei tea.

Hiljem nägin Rekut veel küla poole vaatamas.