Revolutsioon

Täna istusin tagatrepil, sõin pirne ja mõtlesin teravmeelseid mõtteid.

*

Kuulsin eile ühte lugu:

Revolutsioon algas vaikselt.
Söögiriistade näiliselt juhusliku ümberpaiknemisega lauasahtlis. Valesse vahesse sattunud noad ja supilusikad jäeti tähelepanuta või pandi oma hajameelsuse süüks. Sahtliasukatele oli see muidugi soodne.
Ärevad meeleolud sahtlis olid valitsenud juba kuid. Teadmine, et väljaspool sahtlit midagi valgemat ja avaramat peitub, oli aga veelgi vanem, ulatudes tagasi aega, mil nad alles elementidena mullas lebasid.
Kuidas olid nad üldse jõudnud siia, pimedasse kitsasse ruumi, kus neid üksteisest ranged vaheseinad eraldavad?
"Selline olukord pole loomulik! EI ole lihtsalt loomulik," teatas Võinuga pärast järjekordset välismaailma külastust. Läikimalöödud ümar pea ning hõrk sidrunilõhn kinnitasid tema sõnade mõjusust. See oli hetk, mida sahtlis meenutati veel kaua.
Valitses vaikus.
Üks kahvlitest tõstis oma harulise pea: "Ei ole, ei ole. Aga siin me kord juba oleme ning siia ka jääme. Söögiriista koht on sahtlis ning elu on meie vastu hea."
"Kuidas hea? Ons keegi teist hiljuti väljas käinud? Seal on potid, taldrikud, vaasid, tassid, kogu elu on seal. Aga mida meie peame taluma? Vangistust ning jõhkrust, ma ütlen teile! Sahtlist välja, nägupidi pasteeti või lihasse, kraapimine, hõõrumine, tagasi sahtlisse, igaüks oma vahesse. Ptüi! Nii see enam kesta ei või."
"Ja mis sa siis ette paned?"
"Põgeneda. Tuleb oodata momenti, varitseda, ja siis - ühekorraga. Mul on üks tuttav Lõõr, kes lubas meid välja lasta, kui aeg kätte jõuab."
Kahvlid, kel oma haruliste peade tõttu suhteliselt raske mõtteid koondada oli ning kes kergelt skisofreenilisusele kaldusid, vangutasid päid.
"Ent kui meid kinni nabitakse? Kes teab, et meiega midagi veel hullemat ei juhtu? Olen kuulnud, et mõned meie seast on viidud ka keldrisse, garaaži või kurat teab kuhu. Keegi pole neid enam näinud."
Ent nüüd tõstsid juba ka teised noad häält.
"Mõte on hea, aga vajab aega..."
"Mina olen valmis võitlema!"
"Ei taha ma enam nende raiskade palukesi nämmutada!"
"Juba minu vanaema ütles..."
"Mehed, mehed, " püüdis Võinuga neid rahustada, "Kuidas siis nii, et kõik korraga, tuleb ikka demokraatlikult. Kuulame ka, mis lusikatel öelda on, arutame ja peame plaani. Kedagi tulema ei sunnita, kes tahab, jääb ja on."
Lusikad, nõgusad ning graatsilised, peegeldasid üksteise ehmunud silmi.
"Noo, kui nii arvate..."
"Meile, isiklikult, meeldiks küll."
"Väljas - seal on ju kõiksugu pokaalid ning asutused. Oo, pokaalid"
"Näha pokaali ja surra!"
"Väga hea, üksmeel on peaaegu olemas," arvas Võinuga, "Treeningut alustame homme."
Ning alustasidki treeningut - homme, ülehomme ja ka igal järgneval päeval. Peamiselt treeniti tahtejõudu, mille abil, keeruliste idamaiste tehnikatega, muuta kergemaks oma metalli. Piisavalt kergeks, et lennata. Jah, lennata!
Kujustamisega ametis olevad lusikad võtsid vahel kõiksugu kummalisi vorme, üks teelusikas keeras ennast nii krõnksu, et tagasi enam ei saanudki. Kahvlid vaatasid ja arutasid, kas ta on rohkem kringli, kaheksa või lõpmatusemärgi nägu. Väike lusikas aga krigistas sisemuses hambaid.
Põgenemine oli planeeritud neljapäevale. Taldrikutelt oli läbi imbunud infot, et toimumas on suur dinee, kuhu oodatakse ka kõiki sahtliasukaid. Vat sellele dineele nad enam minna ei kavatsenud!
*
Saabus suur hommik, mida põnevusega oodati.
Juba varakult oli välismaailmast kosta kõminat, klirinat, sahinat ja kõiksugu ärevusttekitavaid hääli.
Juba olid laual lina, taldrikud, tassid, pokaalid, vaasid, kuid sahtlit polnud veel avatud.
Kas siis tõesti niimoodi? Kas tõesti on see planeeritud suupistelauana?
Ja siis saabus Hetk - algas tuttav tõmbumine, valguse ja välimise poole. Sahtel avanes.
Ühe mühiseva parvena tõusid kõrgele söögitarvikute hordid. Kahvlid viibutasid ähvardavalt oma harusid, lusikad klõbisesid, noad lõikasid õhku ning seal, kõige ees, nagu kõu ja kärgatus läks Võinuga.
Ainsad mahajääjad olid Korgitser, kes oli omale vahepeal Avajaga pere loonud ning Puru, mis oli juba nii kaua sahtlis olnud, et otsustas seal ka surra. Nad lehvitasid ning lubasid suurest põgenemisest ka järeltulevatele põlvedele jutustada.
Parv aga liikus üles, aina ülespoole. Tegi vapra lahkumisringi peoehtes laua kohal, viipas jumalagajätuks teistele köögiasukatele, pilgutas taldrikutele seltsimehelikult silma ning võttis suuna Lõõri suunas.
Lõõr oli juba oma luugid avanud.
"Rutem, rutemini tulge, sõbrad," sosistas ta ärevalt ning ta hääl oli põhjatuulest kare.
Vuhinal lendasid noad-kahvlid-lusikad Lõõri.
Läinud nad olidki.