Vanaema seebimull.

Kuulsin eile üht lugu. See käis nii:

Vanaema suur saladus oli kapi otsas, ontlikult õlipaberisse pakitud ning kanepinööriga kinni seotud. Isegi lapselapsed ei teadnud, mida see sisaldab. Ning kui vanaema juba lapselastele midagi ei räägi, siis peab see ikka üks hirmus asi küll olema.

Mõnikord talveõhtuti, kui lapselapsed juba tagasi linnas olid, harutas vanaema paki ettevaatlikult lahti ning silitas seda, mis nähtavale ilmus – oma seebimulli.
Selle seebimulli oli vanaema puhunud juba ammu. Siis, kui ta polnud veel vanaemagi, vaid alles tütar, ning tegeles kõiksugu veidrate asjadega. Puhus selle ühel soojal suvepäeval koos hulga teiste, pisemate mullidega, mis kohe taevasse kihutasid. See aga mitte, see jäi.
Algul hakkas vanaemal järel käima, passis nukralt akna taga või piilus ukse vahelt, korra peitis end koguni tema supitaldrikusse, kuni vanaema ta kodustada otsustas. Aastaid elas mull tema toas ning saatis teda kõigil käikudel ja asjatoimetustel. Kui vanaema abiellus, sai see pillerkaar aga otsa ning seebimull pakiti õrnalt paberisse ja pandi kapi otsa paremaid aegu ootama.
Nüüd, aastakümneid hiljem, oli mull samasugune nagu toona – suur, ümar, vikerkaarevärviline ning õhk temas sama soe, kui tookord juunis.
Ja ometi otsustas vanaema ühel heal päeval, et aeg on mull vabaks lasta, saata ära see lummutis, et ta omale uue ning parema peremehe leiaks.
Nii viis ta oma aarde vananaistesuve kargel sügishommikul õue ning pakkis lahti. Tuul oli soodne – tugev, soe lõunatuul, mis endaga õunte ja mulla lõhna kaasa tõi.
Mull tõusis õhku ning jäi vanaema näo kõrgusele hõljuma. Tema säraval pinnal peegeldus vastu vanaema maja, õu, lilled ning nukker vana nägu.
„Mine, mu kullake, mine!” ütles vanaema leebelt ja viipas mullile, „Küllap ma juba ise hakkama saan.”
Mull aga ei kavatsenudki lahkuda. Nõudlikult vaikides hõljus ta seal ning peegeldas ta enda viipavat kätt.
Vanaema ohkas nõutult. Pööras siis selja ja hakkas toa poole astuma, lootes, et seebimullil endal kord mõistus pähe tuleb. Mull aga ei kavatsenudki mõistust pähe võtta. Mull ootas, ootas, taganes siis ootamatult ja sööstis kogu oma mullijõuga vanaema poole. Viimane komistas ja potsatas üllatunult mullile istuma.
Mull hakkas oma hapra kandamiga taeva poole tõusma. Vanaema, esialgsest ehmatusest üle saanud, kiikas üle serva alla. Isegi päris huvitav oli vaadata, mismoodi need kanad 10 meetri kõrguselt paistavad. Ja lillepeenrad ning jalgrajad, naabrimehe koer ning sõstrapõõsad. Näe, Mall läheb seal.
„Mall, ahoi!” hõikas ta ja lehvitas. Mall naeratas ja lehvitas vastu.
Nii hõljus ta aina kõrgemale ning kaugemale, valged alusseelikud lehvimas, kuni kadus Päikese taha.