Hirmus Härra Konkskäsi

Kuulsin eile üht hirmsat asja:

Maja nurga taga seisis Lauajupp. Tema sisse oli löödud pikk kõver nael. Ta oli seal seisnud juba pikka aega, näinud vihma, tuult ja tormi ning vanadusest halliks läinud. Murust oli talle kasvanud ilus pikk habe.
Seetõttu pole sugugi imekspandav, et ta omadega juba natuke segi hakkas minema.
Kord hakkas talle tunduma, et ta polegi harilik Lauajupp, vaid hoopis Hirmus Härra Konkskäsi, kõigi ehitusplatside hirm.
Niipea, kui ta sellele äratundmisele oli jõudnud, karjatas ta „RRRrrraaa!” ning kargas nurga tagant välja, ähvardavalt oma kõverat naela vibutades.
Õnneks polnud nurga taga kedagi.
Hirmus Härra Konkskäsi otsustas omale ohvreid minna otsima.
Seilanud mitmes killustikuhunnikus ning liivaaugus, jõudis ta jõuka Laudvoodrini.
„Naelad või elu!” ähvardas Lauajupp, komistas siis aga õnnetult ning jäi liikumatult lebama.

Kord läks temast jooksuga mööda Kübar. Kübar oli Peni hambus. Peni ajas taga Mees. Mees silmas Lauajuppi ja naeratas rõõmsalt.
„Just see, mida vaja!”
Haaras siis Lauajupi kätte ning virutas Peni suunas. Niimoodi Hirmus Härra Konkskäsi oma otsa leidiski.