Korralagedus Päikesesüsteemis

Täna oli vihmane ilm, nii et kuulsin mõndagi toredat:

KORRALAGEDUS PÄIKESESÜSTEEMIS

Maailmaruumi pimedaimas nurgas elas suur ja võimas Maharadza. Ta oli nii suur, et Kuu, nagu meie seda tunneme, oli talle vaid kivikeseks sõrmuses, ja nii võimas, et tema au eest langesid tähed. Tal oli ka tütar, kaunitar muidugi, kelle taolist veel polnud nähtud. Maailmaruumi eri otstest rännati pikki valgusaastaid vaid selleks, et teda kord näha ja siis vananenuna surra.
Neiu ise oli aga südame kinkinud ühele tagasihoidlikule, südamlikule noormehele nimega Joh von Hannes, lühidalt Johha. Üheskoos käisid nad jalutamas Linnuteel, veetsid aastaid mustadesse aukudesse peitunult ning mängisid kulli Saturni rõngastel. Nad olid õnnelikud ning otsustasid avalikult Maharadza palge ette astuda ja oma armastusele heakskiitu küsida.
Maharadza kuulas neid tõsise näoga, lubas asja üle järele mõelda ja kutsus kokku nõupidamise. Nii tähtsat asja nagu tütre saatus ei saa ju ometi uisapäisa otsustada. Asjaloo ära rääkinud, palus ta kokkutulnutel arvamust avaldada.
„Asjalood on kahtlemata huvitavad, aga mitte tingimata lahendamatud,” arvas Andromeeda Udukogu umbmääraselt, „Teen ettepaneku asja vaagida, kuni saabub märts ning vähemalt üks krookus oma varbad mulla alt välja pistab, ja siis korraldada uus koosolek, et mõelda edasi sealt, kuhu pooleli jäime.”
„Mis krookus? Mis varbad?!” ähkis kohale rutanud, kuid sellegipoolest hilinenud Komeet, „Pole siin miskit pikka juttu, panen ette...”
Mida aga Komeet ette pani, seda teada ei saadudki, sest juba pidi ta edasi ruttama.
„Peaasi on armastus. Kui armastus on tõeline, peaksid nad kokku jääma,” lausus Veenus unelevalt.
„Aga siiski, ka väärikusele tuleb mõelda! Kes see Johha selline üldse on? Millega ta selle au ära on teeninud ja kuidas kanda võtab?” protesteeris suurejooneline kaugema tähesüsteemi esindaja.
„Juri, mida sina arvad?” päris Maharadza kõrvale pöördudes. Juri, kes seni täitsa vaikselt oli istunud ja Laika pead silitanud, naeratas unistavalt ja kehitas õlgu. Teda nii elulised asjad enam ei huvitanud.
Koosolek kestis veel kaua. Esitati seisukohti, lükati ümber, kalduti teemast kõrvale ning tuldi taas ringiga tagasi. Elavast keskustelust hoolimata tulemusteni ei jõutud ning mindi sama targalt tagasi. Maharadza otsustas küsimuse ise ära lahendada. Nagu paljud valitsejad enne, ja veel mitmed pärast teda, otsustas Maharadzagi Johha vahvuse proovile panna, andes talle lahendamiseks mõned ülesanded.
Kindlal sammul astus Johha valitseja ette.
„Mitte igaühele ei annaks ma oma tütart naiseks, kuid kui sul kindel nõu ja tahtmine on, siis saagu su väärtus proovile pandud. Vasta mulle, Johha - kui K7218, N3900, Merle ja Klaabu on neli sõbrannat, kes elavad neljas erinevas galaktikas, kas Komeedi, Linnutee, Andromeeda või Sigari, siis millises galaktikas keegi neist elab, kui on teada, et Andromeedal elab neiu, kelle nimes on viis tähte, N3900 käis pühapäeval külas sõbrannal, kes elab Andromeedal, ja tema sõbrannadest lähim elab Komeedi galatikas, samal ajal kui Merle käib trennis sõbrannadega, kes elavad Komeedi ja Sigari galatikates?”
Johha mõtles ja vastas siis: „K7218 elab Andromeedal, N3900 elab Sigari galatikas, Merle Linnuteel ning Klaabu Komeedi galaktikas.”
Maharadza noogutas armulikult pead. „Õige vastus, Johha, kuula siis teistki ülesannet. Kaks ühes tähtkujus asuvat tähte keedavad igal õhtul teed. Nad kasutavad selleks ühesuguse geomeetrilise kujuga, kuid eri suurusega teekanne, mis on ääreni täis. Kummas kannus jahtub tee pärast tõmmata laskmist kiiremini?”
Johha mõtles ja vastas siis: „Väiksemas kannus jahtub vedelik kiiremini kui suures, sest
ese kaotab soojust seda kiiremini, mida suurem on tema soojust ära andva välispinna suhe jahutatavasse ruumalasse, kuna kehas olev soojushulk on sellega võrdeline.”
Maharadza noogutas armulikult pead. „Õige vastus, Johha, kuula siis kolmandat, viimast ülesannet. Miks lipp lehvib?”
Johha mõtles ja vastas siis: „Sest ilus on.”
Maharadza noogutas armulikult pead. „Õige vastus, Johha, nüüd...”
„...olles veendunud su taibus ja vaimukuses, annan sulle oma tütre naiseks,” tahtis ta jätkata, kuid veel enne, kui Maharadza oma lausega lõpule jõudis, Johha haigutas. See, et ta haigutas, pole just imestusväärne, oli Johha ju öö läbi loodusteaduslikke ülesandeid lahendanud, kuid et ta sealjuures kätt suu ette ei pannud, see ajas Maharadza marru.
„...rebin sul südame rinnust, sa kombetu mats!” lõpetas valitseja oma lause.
Ta haaras Johha rõivaist, kiskus temast alles tuksleva südame, käkardas selle paberisse ja viskas nii kaugele, kui jõudis.
Johha kuum, armastust täis süda ei saanud rahu, see märatses veel miljoneid aastaid oma pakendis, hõõgudes ning mässates kurja saatuse vastu. Lõpuks aga taltus, tema pinnale hakkasid end sisse seadma esimesed arglikud eluvormid. Nad arenesid, harjusid südame krobeda koore ja heitliku kliimaga ning katsid selle voogava eluga. Hiljem hakkasid nad seda kutsuma Maaks. Johh von Hannese süda on aga endiselt tema sees, igatedes taga oma armsamat ja tuletades end aegajalt meelde kuumade valupursetega.