Võlur Tiit

Enne kui viimasest postitusest terve aasta täis saab, tuleb - veel üks teravmeelne mõte.

VÕLUR TIIT

Maagiaga hakkas Tiit tegelema alles pensionieas. Ametilt oli ta olnud geograafia õpetaja põhikoolile. Seda aega meenutasid luitunud ruutulised pluusid, paksud ümmargused prillid ning tolmukarva traksid. Maagiat oli Tiidul vaja ühel eesmärgil – oma keha ümberpaigutamiseks ruumis. Tema ammune unistus oli oma ihusilmaga näha kõike seda, millest ta igapäevaselt, kuid kiretult jutustas lastele: savanne, steppi ja taigat, ületada kõik paralleelid ning meridiaanid, ronida islandi tulemäele ja võibolla isegi midagi kraatrisse hõigata. Need mõtted panid Tiidu muhelema ning innuga süüvis ta vanadesse loitsudesse.

Lõpuks saabus oodatud päev – Tiit tundis, et aeg on lausuda võlusõnad. Ta läks kööki, pesi nõud, pani sussid esikus ritta ja kohendas peegli ees trakse. Siis sulges silmad ja pomises loitsu.

Tiit ärkas suures tolmuses ruumis, mille igasse külge jooksid pikad raamaturead. Tal oli ebamugav. Möödalendav nahkhiir lõi teda tiivaga pähe. Tiit oli võlunud ennast Tartu ülikooli raamatukogu maa-alusesse hoidlasse.

Kui silmad pimedusega harjusid, hakkas ta ringi vaatama. Siin nad olid, baltisakslaste ülestähendused suurest orjaajast, venekeelsed pomoloogiakäsiraamatud, telefonikataloogid, 10 tagavaraköidet „Pinocchiot” ja paksuseljalised Rahva Hääle numbrid, kõik see raamatukogu kraam, mida tavalugeja nõuab vaid siis, kui midagi sassi on ajanud. Maa aluses ruumis undasid rahulikult propellerid, tilkusid mõned torud ja kolletas keerdunud linoleum. Piki vahekäiku ligines vilistades koristaja. Tiiduni jõudnud, jäi ta üllatunult seisma.

„Tere,” ütles Tiit, „mina olen Tiit.”

„Tiiu,” vastas koristaja.

Sellega saigi jutt otsa. Koristaja asus oma otseseid ülesandeid täitma, Tiit aga kadus kuhugi käsikirjade vahele.

„Pole hullu,” mõtles ta, „ilmselt läks midagi untsu. Võlun end lihtsalt tagasi koju ja proovin uuesti.”

Nii ta tegigi. Rahustuseks väikse tee joonud, lausus ta uuesti võlusõnad ja, oh üllatust, leidis end taas ülikooli raamatukogu hoidlast. Vaid sektsioon oli teine, kuid seda Tiit ei märganud.

Terve vaba õhtupooliku pendeldas Tiit hoidla ja oma hubase korteri vahel. Ta ütles loitsu vihaselt, rõõmsalt, nukralt, lüüriliselt, pea peal seistes ja kükke tehes, kuid miski ei aidanud. Kuri saatus oma meelt ei muutnud.

„Ei saa must võlurit, ei saa,” mõtles Tiit kurvalt ning otsustas loitsimise sinnapaika jätta ja magama minna.

Edasi läks aga asi veelgi hullemaks. Järgnevatel päevadel hakkas mingi kuri jõud teda hoidlasse tõmbama kõige ootamatumatel hetkedel ja olukordades. Ta heitis magama kodus, kuid ärkas rootsikeelse bioloogia kirjanduse vahel, ostis poes jäätist, kuid limpsis seda fondis B-2, bussist, vannitoast, pargist, poest, kõikjalt tiriti teda tagasi unustatud raamatute vahele. Viivitus polnud küll suur, sest ta lausus lihtsalt vastusõnad ning jõudis taas koju, kuid häiriv oli selline sekeldamine ikkagi.

Lõpuks langes Tiit melanhooliasse. Leidnud ühes nurgas vana plüüskattega tooli, istus ta sinna ohates maha ja hakkas hoidlast väljas käima vaid söömiseks ja magamiseks. Muul ajal istus ta oma postil, vaadates vaguralt igavikku ulatuvaid raamaturivisid ja mõtiskledes surematuid mõtteid.

Ta hakkas hoidlas omainimeseks saama. Kord nädalas võttis kohusetundlik koristaja ka Tiidu pealt tolmu, nahkhiired hoidsid tast viisakasse kaugusse ja ämblikud viipasid sõbralikult. Kui talle oma arvhiivinumber anti, oli see lausa pidupäev.

Nii ta seal istub, võibolla praegugi, haruldane eksemplar Tiit.

Lapsed, ärge mängige maagiaga!