SEENELUGU

Täna oli vihmane ilm, nii et kuulasin, mis Venemaal huvitavat.

SEENELUGU

„Vladimir Iljitš nägi kurgipeenart,

lükkas karedad lehed laiali,

rebis varre otsas kurgi,

pühkis teravad karvakesed käega ära

ja hakkas isukalt sööma.”

Z. Voskressenskaja „Ema süda”

See kõik toimus Venemaal 1917. aasta revolutsiooni keeristes.
Anna Betonovna, suure Igor Betonovi tütar, avastas ühel hommikul, et toit kogu majas on lõppenud. Nukralt istus ta ühisköögi ühistaburetile ja laskis pilgul ühistel seintel sihitult ringi uidata.
„Kas tõesti minna vargile?” mõtles ta, „Mina, kelle isa avastas ehitusmaterjali, millest on valmistatud kogu moodsa maailma vundament. Ei iial! Aga mida siis ometi teha?” Peagi oleks meeleheite piirile viidud Anna Betonovna hakanud käsi murdma ja jõudnud muudegi naiselike ahastusväljendusteni, kui mitte ühiskööki poleks ühisukse kaudu sisenenud valguse tooja Vadim Elektritšestvovitš. Anna Betonovna ekslev pilk jäi peatuma vanamehe sakris ja pulstunud habemel.
Oo, milline habe see oli! Voogav, lainetav, kohev ja mahlane nagu äsja ahjust võetud leivapäts. Ja mida kõike seal leidus, üleeilset soolaheeringat, hommikust saiapuru, ajaleheväljalõikeid, vanu kingapaelu ja palju muud tarvilikku. Ent päris habeme tipus, otse Vadimi kummuva kõhu peal, kasvas nagu mätta otsas ridamisi punavaid pilvikuid. Ning mis kõige veidram, neid sirgus sinna aina juurde! Ikka ja jälle pistis kord üks, kord teine särav seenekübarake oma pea karvade vahelt välja ja jäi selle halluse taustal särama. Vadim Elektritšestvovitš ei teinud seda imet märkamagi, vaid sättis teevett ühisköögi ühispliidile.
Anna Betonovna sai end suurest erutusest vaevu vaos hoida. Siin ei tasunud ilmaasjata riskida, vanamees seenepabulaid tasuta nagunii ei loovuta. Igavene ihnuskoi selline, eile ei saanud luiskugi tema käest muidu, kui suure mangumise ja klanimisega.
„Oi! Lenin tuleb!” hüüatas Anna heleda häälega ja osutas käega aknast välja, otse kurgipeenra suunas.
Sellal, kui Vadim Eletritšestvovitš oma vana pead tasapisi paremale ja vasakule pööras, oli Anna Betonovna juba ühisnoaga seened kenasti ära korjanud ning põlletaskusse peitnud. Kiirelt tegi ta ühisköögist minekut.
Oma tuppa jõudnud ja ukse selja taga sulgenud, ohkas ta kergendatult.
Seened, mis ta põlles peidus olid, paistsid aga kuidagi imelikud. Pealtnäha küll justkui kõige harilikum pilvik, aga jalad all surisevad kuidagi kahtlustäratavalt ja kübarast kostab vaikset üminat. Vadimi-vanake ka üks igavene joodik, jumal teab, ega need seenedki viimati mürgitatud ole!
Anna Betonovna oli tark naine ning otsustas mitte ilmaasjata riskida. Nii valis ta teiste seast kolm pisemat välja ja kavatses need prooviks koer Penile sisse sööta. Kui juba tema terveks jääb, siis mis see inimeselegi teha saab.
Penigi polnud aga eile sündinud. Niipea, kui Anna Betonovna talle seenekestega lähenes, mõtles ta kahtlustavalt: „Nii-nii, mürgitada üritavad. Igavesed puršuid sellised! Aga ma veel näitan, mis masti koeraga neil tegu on!”
Peni võttis seened suhu, liputas rõõmsalt sabagi, tegelikkuses aga peitis need salaja keele alla ja mattis ööpimeduse saabudes naaberaeda maha.
Järgmiseks hommikuks oli kogu ümbruskonna suureks imestuseks võrsunud kohta, kuhu seened maeti, uhiuus 5-korruseline ja 3-toaline korterelamu, kuhu Anna Betonovna ja Vadim Eletritšestvovitši naabrimees Mitja rõõmsalt ühes Peniga elama asus.
Anna Betonovna aga jäigi sel päeval söömata.