LEGEND SELLEST, MIKS KASSID EGIPTIMAAL PÜHAD ON

Täna oli vihmane ilm, nii et pani kuulama kaladest.

LEGEND SELLEST, MIKS KASSID EGIPTIMAAL PÜHAD ON
Kord ammu Egiptimaal elas suur vaarao Ahnebatoon. Ta oli võimas ja tark valitseja, kelle suurimaks vooruseks oli sügav armastus oma kuldkala vastu. Kuldkala elas palee kõige päikeselisemal rõdul, kõige avaramas klaasanumas, milles mitu korda päevas vett vahetati, ning teda toideti kõige valitumate Egiptimaa kärbestega.
Tema aga muust ei unistanud kui vabadusest. Oh, kuidas ta vabadusest unistas! Sest mõelge ise – milleks päike, kui võiks mõnuga hulpida vetikate rohetavas varjus? Milleks avar puur, kui ookean on otsatu? Milleks see vahetatud vesi, kui võiks ise valida hoovuse ja tuulesuuna? Ning milleks, oh milleks küll kärbsed, kui võiks ise pidada hasartset jahti vetikatele?
Niisiis oli me kuldkalake palee toredusest ning vaarao hoolitsusest hoolimata sügavalt õnnetu. Kuni selle päevani, mil ta sõbrunes palee kassiga.
Kala oli teda juba mõnda aega silmas pidanud, lootes kassile pakkuda soodsat tehingut. Kass aga muudkui ignoreeris teda.
Ühel heal päeval tuli hiirekelder siiski akvaariumi äärde vett limpsima.
„Psst!” sosistas kala.
Kass tegi suured silmad.
„Kuule, kass, kuula mind õige veidi, tahan sulle soodsat tehingut pakkuda.”
Kass jäigi kuulatama. Kala pakkus talle soodsa tehingu ja kass võttis selle rõõmuga vastu. Tehing seisnes selles, et kass kannab kalakese Niilusesse, vastutasuks saab aga igavese au ning kuulsuse. Muidugi oli kass liiga edev, et sellisest tehingust loobuda.
Järgmisel hommikul leidis vaarao kalakese, kõht ülespidi, veepinnal hulpimas. Vaene vaarao hakkkas seda nähes kibedasti nutma. Aga ennäe, samba tagant kargab välja kass, lööb korra käpaga, ja kalake ujub rõõmsalt mööda vett nagu mootorpaat.
Vaarao tegi kassile pai.
Järgmisel hommikul, oh häda ja õnnetust, leidis ta oma kuldse lemmiku rõdu põrandal õhku ahmimas. Ei jõudnud aga vaarao veel ahastussegi langeda kui, just nagu tellitult, oli kohal kass, haaras kalakese õrnalt hambusse, ja, sulpsti, akvaariumisse tagasi.
Vaarao käskis kassile anda kümme rotti ja kausi piima.
Tuli uus päev ja taas uus õnnetus. Akvaariumi äärel istub pelikan, pelikani suust aga tilpneb tuttav kuldne kalasaba. Seekord vaatas vaarao juba lootusrikkalt ringi ning tõesti, kass astus uhkelt platsi, väänas pelikanil tiivad selja taha, vabastas kuldkala ja laskis linnu sõimusõnade saatel minema.
Kass sai tänutäheks kastitäie värsket kilu, millest 10% ka pelikanile tänutäheks andis.
Õnnetusi juhtus veelgi, päevast päeva, ja ikka osutus sangariks kass, kes vaaraolt aina suuremaid kingitusi sai. Lõpuks jõudis ta Egiptimaa suurima autasuni – kass nimetati jumalaks.
Uue lemmiku valguses hakkas kuldkala oma senist tähtsust kaotama. Mis ongi kala kassi kõrval? Kassi saab silitada, hüpitada, temaga palli mängida ja teda sülle võtta. Kala aga lihtsalt vaatab sind suurte kurbade silmadega ja mõtleb omi tarku mõtteid.
Kuldkala päikeseline akvaarium hakkas vaikselt rohtuma, kärbsed polnud enam värsked (mõni päev unustati neid üldse anda, sest kogu teenindav personal mängis kassiga). Ligines aeg, mil kassil tuli täita oma pool lepingust.
Ühel hilisel õhtu või varasel hommikutunnil ilmus ta terrassile, tegi kalakese kohal „ampsti!” ning pistis läbi linna Niiluse poole ajama. Seal sülitas ta kala välja, andis veel viimast korda käppa ja soovis head teed.
Kala ujus edasi vabaduse suunas, kass aga naases oma kuldsele asemele vaarao Ahnebatooni jalutsis.