Kunstnik Pedro

Midagi kunsti ja päikese armastajatele.

Kunstnik Pedro.

   Pedro oli itaallane, kelle saatuse heitlikud tuuled Eestimaa pinnale olid kandnud. Nüüd omas ta Taaralinnas väikest ateljeed, kus tegeles sellega, mida kõige paremini oskas – maalimise ja spagettide valmistamisega.

   Pedro oli temperamentne, võttis kõigest viimast ja oli omamoodi tõsine eesti patrioot. Sõprade soovitusel oli ta läbi lugenud kogu „Tõe ja õiguse“, osalt selle pärast, et see nii hästi eestlaste rahvuslikku olemust tabab, osalt selle pärast, et see ühena vähestest eesti proosateostest itaalia keelde oli tõlgitud. „See on raamat kirest!“ rääkis ta nüüd oma mustade vuntside välkudes, „Kirest, mis peitub teie põhjamaiselt soonilistes kätes ja südameis. Mis muu võinuks panna Andrease sel moel kraavi kaevama, põlvini mudas, käed rakkus, selg märg, vähimagi moodsa tehnika abi kasutamata? See oli unistus, eneseteostus, tema Eldorado ja Shangri-La!“ Eestlasest kuulaja võinuks siinkohal poetada paar sõna agraarühiskonna eripärast ja eestlaste loomuomasest jonnakusest, kuid ei teinud seda. Eestlased on tagasihoidlik rahvas.

   Veel rohkem kui Eestit ja spagette armastas Pedro aga oma leivaisa - maalikunsti. Tegelikult olid need armastused omavahel seotud. Päikeselise Itaalia pojana oli ta futuristide järgija, püüdes lõuendil tabada liikumist ning imetledes pööraselt tehnika ja tööstuse saavutusi. Kui tema itaallastest kolleegid olid aga liikumist edasi andnud erinevate pooside samaaegse kujutamisega või objekti lammutamisega maalil, siis Pedrol oli asjast oma nägemus. Ta kujutas kiirust sellest tekkinud tühjuse kaudu. Siin peitub ka üks põhjusi, miks ta Eestisse oli tulnud – siin oli rohkem tühjust, mis vanal kultuurimaal Itaalias juba ununenud mõisteks hakkas muutuma. Oma tehnikas oli Pedro meisterlik. Ta suutis maalida traati, mis ikka veel võbeles äsja lendu ehmunud pääsukestest või ootamatult kaugusesse sööstnud auto mootorimürinast vibreerivaid puid.

   Kui kaua Pedro oma rahumeelset oleskelu veel jätkanud oleks ja milliseid surematuid kunstiteoseid loonud, võib vaid oletada, sest julma saatuse tahtel pidi temagi liikumine pea tühjusesse triivima.

   Kord oma kodu lähedal asuvast toidupoest tulles nägi Pedro kauget itaalia sugulast – Fiat Uno´t. See neljarattaline ime lösutas poe ees hallis eesti lobjakas ning tema ümber askeldasid usinasti paar kiilaspäist kolget. Autost kostis võidukat industriaalset biiti ning toonklaas varjas diskreetselt Uno sisesalongi. Pedro astus võlutult paar sammu lähemale. „Mia Uccellino,“ sositas Pedro ja pani käe kapotile. Kapoti all tuksus soe lõunamaa süda. Pedrole tuli meelde Itaalia valge päike, ema käte vahel aurav pajaroog ja naabritüdruk Bianca, kellele ta väiksena oliive krae vahele oli toppinud. „Mi manchi...“

Kiilaspäised kolged olid üllatunud pilgud Pedrole pööranud ja astusid lähemale.

„Käpad, tudi!“ ütles üks neist ähvardavalt.

„Come si dice "tudi" in italiano?“ mõtles Pedro üllatunult.

Ta süda aimas halba, aga ta ei raatsinud liikuda. Hirmsasti oleks tahtnud rooli taha istuda ja väikese treti teha, nii vanade aegade mälestuseks. Poisikesena oli ka temal olnud Fiat Uno, ehkki toonklaasi ja selle koleda biidita.

„Ei mõika või?“ pärisid poisid asjalikult ja nügisid teda autost eemale.

Pedro ohkas, korjas oma kodinad kokku ja astus aeglaselt kodu poole.

Järgnes unetu ja ärev öö täis mehaanilisi võnkeid ja ootamatuid kurve. Hommikuks oli Pedro omadega täiesti läbi.

Nii möödus paar päeva, kuni ta ühel õhtul tänavatel jalutades kuulis nurga taga tuttavat võrinat, millist võib teha vaid päikeseküllane Fiat.

Lummatuna astus ta teele, kui masin kurvi tagant välja vupsas, jättes maha ühe ilusama tühimiku, mida Pedro oma elus oli tunnistanud. Ähvardavalt lähemale sööstvad tuled, tühjuse ilu ja ebamäärane igatsus tekitasid Pedros pinge, millist ta veel oma elu ekstaatilisematel hetkedelgi kogenud polnud. Kogu tema olemus tõmbus kokku nii transtsendentses kui füüsilises mõttes, kontsentreerudes vähenenud mateeria hulka ja võttes kokku tema emotsionaalsed ning kultuurilised eripärad. Pedro muutus tomatiks.

Fiat kihutas möirates mööda.

Keset tänavat seisis aga kaunis punane Solanum lycopersicum, mis oleks au teinud igale lasanjele, kuid mida poleks söandanud tükkideks lõhkuda isegi Picasso.

kinderstube lood

Kraamisin siin vana lauaarvutit tühjaks, et ta väärikalt ja tühja kõhuga puhkusele saata.
Muuhulgas tõmbasin flopidele ka lood ja lullad, mis aastate eest kirjutatud said. Postitan siis mingi stiilinäite siia ka. Järgmised kaks lühi...ee muinasjuttu kannavad koondnimetust "Ebatavalised muinasjutud ebatavalistest olenditest, mis põhinevad tavalistel muinasjuttudel". Olin vist kuskil 15-aastane neid tehes.

I jutt: “Lugu printsist, kes nõia konnaks muutis…”

   Ükskord ammu-ammu, seitsme maa ja mere taga oli väike kuningriik. Seal valitsesid kuningas ja kuninganna koos oma puberteediealise printsiga. See prints oli alatasa tujukas, ega teadnud isegi mida tahab. Kuid ühel päeval õnnestus tal läbi raskuste siiski otsus vastu võtta: ta otsustas abielluda. Tema silmade pilk jäi imelikul kombel pidama küürakale, soolatüügastes ja peaaegu kiilakale nõiamoorile (kel see-eest oli hea süda) ning juba paari päeva pärast läks prints kosja. Aga kõigi suureks üllatuseks ei tahtnud nõid pulmadest kuuldagi. “Võib-olla kui oleksin inimene, siis ehk leiaksin su ilusa olevat, kuid minu jaoks oled sa äärmiselt eemaletõukava välimusega,” ütles ta, libistades põlgliku pilgu üle printsi helepruunide juuste, peente joontega näo ja lihaselise keha. Nooruke prints oli kaotusvalust liiga löödud, et isegi nutta. Niisiis haaras ta eneselegi aru andmata nõia võlukepi ning hüüdis: “Et sa… et sa konnaks muutuksid!” tohutu kõva mürina ja kärgatuste saatel saigi nõiast konn ning valjult krooksudes hüppas ta solvunult uksest välja, jättes maha murtud südamega printsi.

   Mitte eriti kaugel sellest kohast, kus eelnevalt kirjeldatud traagilised sündmused aset leidsid ,sammus mööda teed üks sorts, kes sortshaaval õlut “Sorts” jõi. Ta oli parasjagu depressiiv-filosoofilises meeleolus. “Mitte miski siin ilmas pole püsiv,” mõtles ta:“Mu 10 krooni sai otsa, kui ma joogi ostsin, aga ka see saab peagi otsa. Isegi minu elu saab mõnesaja aasta pärast otsa. Ent kui ma ringi liigun on suurem võimalus ennast vigastada ja surra, kuid paigal püsides jätkub mul elupäevi kauemaks. Ma istun parem ülejäänud elu siin kännu otsas,” leidis sorts hüva nõu, mida kohe täide asus viima. Vaevalt oli ta kännu otsa istunud, kui konn hüpates mööda teed sortsi poole tuli. Et viimasel oli parasjagu kõht tühjaks läinud, otsustas ta selle maitsva delikatessi ära süüa. Sortsi suu vastu puutudes muutus konn aga tagasi nõiaks, pealegi veel kõige võluvamaks omasugustest. Tal oli kaunilt kumer küürselg, üksikud rasvased juuksesalgud, mida tuul õrnalt õõtsutas ning hambutu naeratav suu, mis ka õhupuudusest ripakil võis olla. Sortsi punased silmad pidid seda ebamaist ilu nähes peaaegu pealuust välja tungima. “Oh abiellu minuga, mu kaunitar!” hüüdis ta. “Muidugi, minu üllas vabastaja,” vastas nõid. Ja käsikäes sammusid nad päikeseloojangusse.

   Praegu on meie õnnelik noorpaar 476 aastane ning elab õnnelikult väga kaugel ja salapärasel maal.

II jutt: “Lugu printsessist, kes lohe printsi käest vabastas.”

   Ükskord ammu-ammu, seitsme maa ja mere taga elas ühes õdusas kivikoopas vana heasüdamlik lohe. Kogu oma elu oli ta pühendanud printsesside röövimisele ning nüüd, pensionile jäädes, igatses lohe vaid rahu ja vaikust. Isegi printsessi nägemine ajas ta iiveldama. Aga siiski ei lähe kõik alati nii, nagu me tahame, vaid hoopis nii, nagu saatus tahab. Ja nõnda juhtuski, et sellesama saatuse kummalise tuju või jumala näpuka tõttu tuli kuningriigi 5-aastane prints lohekoopa lähedusse mängima. Koobast märgates tundis ta loomulikult vajadust sinna sisse ronida, nii nagu väiksed lapsed tunnevad vajadust prügis tuhnida, kasse sabast kiskuda või muud sellist teha. Ent väikese lapsega pole pikalt rahu ning varsti täitiski jonnikisa kogu koopa, äratades koguni lohe unest üles. Poissi märgates päris ta : Nonii, mis sul viga on? Lase mul magada, kas sa ei tea, et olen väga suur ja kuri lohe.” “MA TAHAN KOMMI JA MULTIKAID!!!” hüüdis prints. “Mul pole kommi ning mul pole multikaid,” vastas lohe, hämmeldunud, et ta suurus ja kurjus poisipõnnile mõju ei avaldanud. “Aga ma ta-ha-ha-han…TAHAN!,” hüüdis prints nutma puhkedes. “Mine ära ja lase korralikel lohedel magada.” hüüdis lohe. “Mkm,” vastas prints.

   Sel ajal, kui tulevane kuningas kommi nõudis  ning lohe talle selgitada püüdis, et tal siukseid asju pole, jõudis koopa lähedusse printsi 10-aastane õde, kes lapsehoidja eest oli ning muidugi tundis ta nutu kaugelt ära. Lähemale tõtates nägi ta ahastuses lohet koos veel suuremas ahastuses printsiga koopaavas vaidlemas. “Ott, tule kohe siia, jäta vaene lohe ometi rahule,” ning lohe poole pöördudes lisas: “Mu vend on selliseid asju varemgi teinud, kas teate seda Orleans`i lohet, kes koopast välja kihutati või Edinburghi draakonit, kes nüüd Loch Nessis elab?” “Te tahate öelda, et see väike poiss tegi seda kõike?” imestas lohe õudusega printsi vaadates. Printsess noogutas süngelt: “Kuule, Ott, sa saad palju komme ja muid maiustusi, aga tule nüüd ilusti koopast välja, eks ole?” “Ei! Mul on siin hea olla. Tooge kommid siia…ja telekas kah.” Kostis vastuseks. Printsess ohkas raskelt: “Ma lähen räägin kuningaga-tulen varsti tagasi.”

   Möödus viis tundi, enne kui printsess oma isaga tagasi jõudis. Selleks ajaks istus masenduses lohe koopalävel, prints aga magas uniselt tema asemel. “Oh palun tehke midagi! See on täielik põrgu! Ma ei suuda seda enam kannatada- ta nõuab kommi, multikaid, limpsi, telekamänge…” nõutult vaatas lohe Kuninga poole, pisarad silmanurkades pärlendamas. “Rahunege, ma leidsin lahenduse. Kuna prints ei soovi koobast vabastada, viime hoopis sinu uude kohta. Selleks on koobas Bern´i lähedal. Et tagada su turvalisust, paneme kolme kilomeetri raadiuses lastele lähenemiskeelu. Olete nõus?” küsis kuningas. “Oh tänan teid, te ei tea kui suure teene mulle osutate,” vastas lohe tänulikult. Ning justkui kergendusest minestas ta siis.

   Oma uues elukohas elutses lohe veel paarsada aastat, seejärel suri ta rahus, olles elanud seiklusrikast ning vaimustavat elu.

   Prints aga, saanud kätte oma kommid ja teleka, läks lossi tagasi. Enne, kui ta 18-aastaselt trooni üle võttis, saatis ta välja veel 14 lohet ning 5 draakonit. Täisealiseks saanud läks ta üle Godzilladele ning merekoletistele. Õnneks suutis ta õde peaaegu kõik neist päästa ja uutesse elukohtadesse toimetada. Praegugi on nad mõlemad veel elus ning toimetavad rahulikult oma väikesi toimetusi.