Aadu

elagu siilid!

***

Täna tegi tuju heaks üks Aleksander Suumani luuletus.
See käis nii:

Minevikku silitada

Ei soovita.
Tukkuv kiskja.

Üks puuraidur
vaatas oma leeripilti.

Hakkas nutma:
küll olin ma ilus!

Siis jõi end surnuks.

Roosa elevant oli siin.

*Kui piltidel klikkida, siis näeb suuremalt, onju.

Pardid punasel veinil.

August

Partir

Vanamal oli täna sünnipäev.
 ***
Vanama istus köögilaua taga ja mudis näppudega vakstut. Elupõlise maainimesena ei olnud ta harjunud niisama tegevusetult istuma. Praegugi näisid tema mõhklikud pöidlad tegevat liigutusi, mis kahtlaselt sarnanes seemnesibula mulda surumisele. Ikka vajutus ja pööre, vajutus ja pööre. Terav tipp ülespoole. Ma poleks imestanudki, kui mõne kuu pärast oleks köögilaud sibulapealsetest haljendanud - vanama oli kuldsete kätega naine.

"Noh, ma siis lähen," teatan reipalt ja nihutan moosipurke, kartulit ja kuivavõitu saiakesi täislaotud kilekotid uksele lähemale. Vanama heidab mulle pahase pilgu.

Olnuks ta 30-aastane naismaadleja raskekaalus, oleks ta selle osas kindlasti midagi ette võtnud. Näiteks haaranud mu topeltnelsonisse ja teatanud: "Tühjagi sa lähed! Nüüd istume hoopis teleka ette ja hakkame "Õnne 13" vaatama!"

Vanama oli aga see, kes ta oli - väike, kühmus ja krimpsus - ning poleks tõenäoliselt suutnud isegi porgandit topeltnelsonisse  haarata. (Ehkki ta ise väidaks vastupidist.)

"Eks sa siis mine," vastab ta hoopis ja vajub ninapidi vakstusse, oma nähtamatute sibulapeenarde vahele. Toolile jääb temast vaid vana naise kujuline tühjus, mis lõhnab ajalehtede ja kümnete sügiste järele.

Vanainimese elu on tihtipeale ettearvamatu.