*
Talvevarud
Madis võttis ahjust säriseva verivorsti ja kavatses sellele just hambad sisse lüüa, kui talle meenus, et õunamoos oli külmikust otsa saanud. Ähkides ajas ta end laua tagant püsti, pistis kalossid jala otsa ja seadis sammud keldrisse.
Hoidisteruumi uks oli pisut irvakil ja selle ääre alt paistis tuhmi valgust. Keldrit valgustav, veel vanas GazEl-i tehases valmistatud pirn, oli tihedalt kärbsemustast kirjatud. „Tont seda teab, kust need kärbsed veel siia keldrisse on saanud,“ mõtles Madis nõutult.
Riiulite ees kartulikuhjal istusid kolm karvast röövlit ja jagasid omavahel isukalt kitselaipa. Madist märgates tõstis üks neist noa ja urises ähvardavalt. Madisele meenus ähmaselt, et naabrinaisel oli vist veidi aja eest tõesti mingi loom kaotsi läinud, aga täpselt ei mäletanud. Pealegi oli naabrieit talle ebameeldiv, inimesena.
„Jätku!“ soovis Madis tõsiselt, sest söömine on alati tõsine asi.
Ta otsis riiulilt purgi õunamoosi, valge klaar, ja tegi minekut.
Läks kööki, võttis kalossid jalast ja asus vorsti kallale.
Nii möödusid rahulikult mõned päevad. Kuni ühel sombusel pärastlõunal astus äsja seagripist kuulnud naabrimees Madise poolt läbi, et paar pitsi viina võtta, nii profülaktika mõttes. Aga kus sa ilma kurgita võtad – tuli keldrisse minna.
„Olen kohe tagasi!“ lubas Madis veel ukse vahelt ja sammus trepist alla.
Hoidisteruumi jõudes nägi ta, et mustad bandiidid olid endiselt kohal ja lisaks olid nad viimase aja jooksul Madise koduveini varud ära hävitanud – kõik 70 liitrit sõstra ja veel 100 liitri jagu õunaveini. Nüüd põõnasid nad kartulikuhjade peal, varbad laiali ja hambad irvakil. Uudishimu pärast vaatas Madis neist ühele suhu – puha kuld. „Vist armeenlased,“ käis tal peast läbi.
Kurkidega õnnelikult tagasi, otsis Madis paar pitsi ja istus õndsalt naabrimehe seltsi.
Järgmisel hommikul aga, oh häda, oli tarvis pead parandada. Ja mis muu ikka peavalu vastu aitab, kui purgike soolaseeni. „Nii öelda kõige algus ja lõpp, esmaabi A&O, alati ja odavalt,“ vilosohveeris Madis.
Kalossid jalga ja keldrisse!
Sealt aga kostis juba rõõmsat laulu ja jõrinat. Veiniuimast üles ärganud jõuk oli Madist ennetanud ning tema A&O juba pintslisse pistnud. „Tuleb siis moosiga leppida,“ mõtles Madis kibedalt, jätmata samas rõõmustamata, et tema marineerimisoskused ka laiemalt hinas olid.
Nii nad siis elasid talve läbi.
Kevad hakkas juba lähenema, päevad muutusid pikemaks ja linnud tegid nokadki lahti, kui Madis keldrisse viimase talvekartuli järele läks.
Seal võttis teda aga vastu harjumatu vaikus, tuled ei põlenud, uks oli korralikult kinni ja põrand puhtaks pühitud. Pisike luuk üleval lae all oli valla ja ämblikuvõrgud õõtsusid soojas kevadtuules. „Lõunasse lendasid vist,“ mõtles Madis. Ja mingi arusaamatu nukrus täitis ta hinge. „Egas midagi, tuleb sel suvel korralikult varuda. Ainuüksi punapeeti peaks paar hektarit maha panema.“ Selle mõtte peale hakkas tal veidikene kergem.
