Prosto tak.

Piiteri fotograaf Boris Smelov "Hapu armastaja" (1975) ("Любитель кислого")

...kui elu annab sulle sidruneid, tee pilti.

"Ты думаешь, есть две чаши весов. А на самом деле, у этих весов только одна чаша. Есть только одна чаша, и на ней ничего не взвешивают, из этой чаши пьют. Пьют свою жизнь. Каждый свою жизнь. И не нужно превращать Грааль в продуктовые весы."

- Ivan Võrõpajev, "Delhi tants"

Joon.

"Tõlge oli õige siis, kui ibn Tibbon oli tõlkimise ajal armunud oma kihlatusse, hea siis, kui ta oli tige, üksluine siis, kui puhus tuul, sügavamõtteline siis, kui oli talv, kommenteeriv ja ümberjutustav, kui sadas vihma, ja vale siis, kui ta oli õnnelik."

Milorad Pavic "Kasaari sõnastik"

See vana tsitaat tuli meelde, kui töötasin eelmine nädal joonega. 

Peale jämeduse, kasutatavate materjalide ja "isikupära" paistab seda mõjutavat veel n+1 salategurit.

Joonisfilm, mis näitab kopeeritud isikupära 25 kaadrit sekundis, peaks ideaalis leidma tasakaalupunkti  reprodutseeritavuse ja kordumatuste vahel. Ent ikka vajub kaalukauss viimaste kasuks. Kopeerides valguslaual liikumatut joonistust ülima täpsusega, võib siiski joonele otsa vaadates öelda, kas tegu on "pärastlõunase veidi igavleva ja tühja kõhuga tehtud joonega", "ükskõikse joonega" või "läheneva kevade üle rõõmustava äsja väljast tulnud joonega".

Võibolla on see minu vähese kompetentsi küsimus. Aga võibolla oli õigus ibn Tibbonil ning iga käega tõmmatud joon on inimhinge tõlkimine graafikasse.

Head raudteelaste päeva!

Tänase raudteelaste päeva puhul siis väike mõtisklus raudteega seotud karjäärivalikutest:

"Seda teadaannet kuulsin ma linnalähedase eletrirongi vagunis. Akende taga kihutas kuhugi kõrvale märg talvine mets, masinist aga luges väljuhääldis ette, milliste erialade töölisi raudteevalitsus vajab. Suhteline õhuniiskus oli sada protsenti. Nimetatud erialadest ei osanud ma ühtegi, miskipärast tegi see mind kurvaks. Viimasena nimetati selles kaotatud võimaluste loetelus pöörmeseadjaid. "Üksikud pöörmeseadjad saavad koha ühiselamus" - lõpetas väljuhääldi oma jutu.

Ma olin alati olnud üksik, kuid ealeski mitte üksik pöörmeseadja. Ma ei saa öelda, et mulle oleks meeldinud üksindus, ja ka pöörmeseadja amet ei tundunud mulle üleliia ahvatlev. Kuid sõnaühendis "üksik pöörmeseadja" oli mingi seletamatu võlu, selles oli midagi sedavõrd lootusetut ja kodutut, allasurutut ja haledat, et ma aegaviitmata eletrirongilt maha tulin ja raudteevalitsust otsima läksin."

Aleksandr Žitinski "Pöörmeseadja"

Aadu

elagu siilid!

***

Täna tegi tuju heaks üks Aleksander Suumani luuletus.
See käis nii:

Minevikku silitada

Ei soovita.
Tukkuv kiskja.

Üks puuraidur
vaatas oma leeripilti.

Hakkas nutma:
küll olin ma ilus!

Siis jõi end surnuks.

Roosa elevant oli siin.

*Kui piltidel klikkida, siis näeb suuremalt, onju.