Reku. Lugu minu koerast.

Kuniks ma uusi hästi huvitavaid lugusid kirjutan, tuleb vana rasva peal liugu lasta.

Niisiis pakun lugemiseks "Reku. Lugu minu koerast", mis on traagiline lugu minu koerast.

Taustaks nii palju, et kirjutasin selle u 13-15 aastat tagasi, arvatavast seepärast, et lugesin Jack Londonit ja Ernest Seton-Thompsonit ja James Herrioti väiksena ja siis mõtlesin oma koera ka marmorisse raiuda.

Lugu on natuke lõpetamata. Selle korvamiseks olgu öeldud, et Reku suri mõne aasta eest maal vana ja väärika koerana.

Lugu ise siis selline (kirjaviis muutmata):

Reku. Lugu minu koerast.

I

Ühel talvisel päeval sõitis mööda Rukki tänavat sinine Žiguli. Autos istus vanem mees ja tüdruk. Peagi jõudsid nad linnast välja. Ühe maja juures auto peatus. Mees ja tüdruk väljusid. Ja isa vestles ühe teise mehega.

„Jah mul on neid küll veel“ lausus võõras „Mõned olen küll ära andnud ja selle ühe kutsika tahaks endale jätta aga te võite neist mõne valida.

Peale väikest mõtlemist otsustati hallika, musta koonu ja valge rinnaga kutsika kasuks.

*

Emme! Emme! Vaata mis me tõime! Hüüdis tüdruk.

Peagi oli perekond köögis koos.

Mis me talle nimeks paneme? Küsis pikka kasvu noormees kes koera õrnalt silmitses.

Veidi aja pärast küsis sama noormees kelle imi oli Tõnis, „kuidas oleks Reku“?

Sellest ajast peale oli Tõnise ja Reku sõprus mis veel kindlamaid motiive võttis.

II

Reku vaprus ja kärsitus tulid ilmsiks nii mõneski ta lapsepõlve teos. Näiteks kui Ave (nõnda oli tüdruku nimi) püüdis teda autos sülle võtta ronis ta kohe maha.

*

Samal õhtul kui Reku toodi andis lapse ema (Selma) Rekule alla [vaiba] kuid Reku hakkas teda tirima. Lõpuks tuli sellest välja see, et Reku hoidis vaibast kinni ja lohises taga.

*

Paar nädalat hiljem kuulis Selma haukumist aknast välja vaadates seisis Reku rõdu all ja haukus suure musta kassi peale värises, aga haukus.

*

Ühel lõunal jälgisin ma Tõnisega kuidas Reku sööb. Äkki hakkas Reku läkastama. Tal oli kont kurgus. Tõnis läks kähku Reku juurde ja tõmbas kondi kurgust välja.

See andis neile suure sõpruse mis oli saanud alguse esimesest päevast Rekuga.

III

Üsna pea viidi Reku maale. Kus ta elas tavalist elu. Kuid sõprus Tõnisega kestis. Kui Tõnis tuli maale hüples Reku ta ümber ja näris ta kätt ning jalga.

See sõprus oli enesest mõistetav, sest kui Reku läks vanaema juurde sai ta kapsarauaga patsutada ja vastu pead. Läks ta Tõnu juurde hirmutati teda kõplaga ja togiti jalaga. Selma karjus ta peale. Mina vahel mängisi ja ainult vahel ja Toomasega ei suhelnud ta üldse.

*

Nõnda möödus paar aastad selles ajavahemikus midagi. Kui midagi mainida siis seda, et Reku näris maal nii palju saba, et temaga tuli arsti juurde minna.

Mille tagajärjel tuli ta saba ära lõigata.

IV

Ehkki Reku oli Tõnisega sõber näitas ta välja armastust ka meie (minu ja Selma) suhtes. Näiteks alati kui ma emaga maale tuleme on ta meil vastas. Aga ühel päeval paistis see eriti.

*

Olime tulnud maale seeni otsima. Läksime üle põllu metsa. Ja Reku tuli meiega kaasa! Ta oli minu ja Selmaga terve aja.

V

Igal loomal on tundepuhangud. Üks selline oli ka Rekul.

Ühel Laupaeval oli ei tea kust talu juurde tulnud ei tea kust üks emanekolli. Vanaema ajas ta ära. Ta tuli tagasi. Vanaema ajas ta jälle ära ja läks siis magama.

Kui ta hommikul ärkas oli Reku kõrval asemel toidunõud puhtaks lakutud. Lõunapaiku tuli tallu tööline Silver. Kolli lõi käpad talle ümber otsekui öeldes: võta vähemalt sina mind omaks!

Oldi kuuldud et naabril oli emane kolli kaduma läinud. Kuid naaber ei tunnistanud teda omaks. Siis mindi Suugi juurde. Mis kolliga edasi sai ei tea.

Hiljem nägin Rekut veel küla poole vaatamas. 

Kunstnik Pedro

Midagi kunsti ja päikese armastajatele.

Kunstnik Pedro.

   Pedro oli itaallane, kelle saatuse heitlikud tuuled Eestimaa pinnale olid kandnud. Nüüd omas ta Taaralinnas väikest ateljeed, kus tegeles sellega, mida kõige paremini oskas – maalimise ja spagettide valmistamisega.

   Pedro oli temperamentne, võttis kõigest viimast ja oli omamoodi tõsine eesti patrioot. Sõprade soovitusel oli ta läbi lugenud kogu „Tõe ja õiguse“, osalt selle pärast, et see nii hästi eestlaste rahvuslikku olemust tabab, osalt selle pärast, et see ühena vähestest eesti proosateostest itaalia keelde oli tõlgitud. „See on raamat kirest!“ rääkis ta nüüd oma mustade vuntside välkudes, „Kirest, mis peitub teie põhjamaiselt soonilistes kätes ja südameis. Mis muu võinuks panna Andrease sel moel kraavi kaevama, põlvini mudas, käed rakkus, selg märg, vähimagi moodsa tehnika abi kasutamata? See oli unistus, eneseteostus, tema Eldorado ja Shangri-La!“ Eestlasest kuulaja võinuks siinkohal poetada paar sõna agraarühiskonna eripärast ja eestlaste loomuomasest jonnakusest, kuid ei teinud seda. Eestlased on tagasihoidlik rahvas.

   Veel rohkem kui Eestit ja spagette armastas Pedro aga oma leivaisa - maalikunsti. Tegelikult olid need armastused omavahel seotud. Päikeselise Itaalia pojana oli ta futuristide järgija, püüdes lõuendil tabada liikumist ning imetledes pööraselt tehnika ja tööstuse saavutusi. Kui tema itaallastest kolleegid olid aga liikumist edasi andnud erinevate pooside samaaegse kujutamisega või objekti lammutamisega maalil, siis Pedrol oli asjast oma nägemus. Ta kujutas kiirust sellest tekkinud tühjuse kaudu. Siin peitub ka üks põhjusi, miks ta Eestisse oli tulnud – siin oli rohkem tühjust, mis vanal kultuurimaal Itaalias juba ununenud mõisteks hakkas muutuma. Oma tehnikas oli Pedro meisterlik. Ta suutis maalida traati, mis ikka veel võbeles äsja lendu ehmunud pääsukestest või ootamatult kaugusesse sööstnud auto mootorimürinast vibreerivaid puid.

   Kui kaua Pedro oma rahumeelset oleskelu veel jätkanud oleks ja milliseid surematuid kunstiteoseid loonud, võib vaid oletada, sest julma saatuse tahtel pidi temagi liikumine pea tühjusesse triivima.

   Kord oma kodu lähedal asuvast toidupoest tulles nägi Pedro kauget itaalia sugulast – Fiat Uno´t. See neljarattaline ime lösutas poe ees hallis eesti lobjakas ning tema ümber askeldasid usinasti paar kiilaspäist kolget. Autost kostis võidukat industriaalset biiti ning toonklaas varjas diskreetselt Uno sisesalongi. Pedro astus võlutult paar sammu lähemale. „Mia Uccellino,“ sositas Pedro ja pani käe kapotile. Kapoti all tuksus soe lõunamaa süda. Pedrole tuli meelde Itaalia valge päike, ema käte vahel aurav pajaroog ja naabritüdruk Bianca, kellele ta väiksena oliive krae vahele oli toppinud. „Mi manchi...“

Kiilaspäised kolged olid üllatunud pilgud Pedrole pööranud ja astusid lähemale.

„Käpad, tudi!“ ütles üks neist ähvardavalt.

„Come si dice "tudi" in italiano?“ mõtles Pedro üllatunult.

Ta süda aimas halba, aga ta ei raatsinud liikuda. Hirmsasti oleks tahtnud rooli taha istuda ja väikese treti teha, nii vanade aegade mälestuseks. Poisikesena oli ka temal olnud Fiat Uno, ehkki toonklaasi ja selle koleda biidita.

„Ei mõika või?“ pärisid poisid asjalikult ja nügisid teda autost eemale.

Pedro ohkas, korjas oma kodinad kokku ja astus aeglaselt kodu poole.

Järgnes unetu ja ärev öö täis mehaanilisi võnkeid ja ootamatuid kurve. Hommikuks oli Pedro omadega täiesti läbi.

Nii möödus paar päeva, kuni ta ühel õhtul tänavatel jalutades kuulis nurga taga tuttavat võrinat, millist võib teha vaid päikeseküllane Fiat.

Lummatuna astus ta teele, kui masin kurvi tagant välja vupsas, jättes maha ühe ilusama tühimiku, mida Pedro oma elus oli tunnistanud. Ähvardavalt lähemale sööstvad tuled, tühjuse ilu ja ebamäärane igatsus tekitasid Pedros pinge, millist ta veel oma elu ekstaatilisematel hetkedelgi kogenud polnud. Kogu tema olemus tõmbus kokku nii transtsendentses kui füüsilises mõttes, kontsentreerudes vähenenud mateeria hulka ja võttes kokku tema emotsionaalsed ning kultuurilised eripärad. Pedro muutus tomatiks.

Fiat kihutas möirates mööda.

Keset tänavat seisis aga kaunis punane Solanum lycopersicum, mis oleks au teinud igale lasanjele, kuid mida poleks söandanud tükkideks lõhkuda isegi Picasso.

kinderstube lood

Kraamisin siin vana lauaarvutit tühjaks, et ta väärikalt ja tühja kõhuga puhkusele saata.
Muuhulgas tõmbasin flopidele ka lood ja lullad, mis aastate eest kirjutatud said. Postitan siis mingi stiilinäite siia ka. Järgmised kaks lühi...ee muinasjuttu kannavad koondnimetust "Ebatavalised muinasjutud ebatavalistest olenditest, mis põhinevad tavalistel muinasjuttudel". Olin vist kuskil 15-aastane neid tehes.

I jutt: “Lugu printsist, kes nõia konnaks muutis…”

   Ükskord ammu-ammu, seitsme maa ja mere taga oli väike kuningriik. Seal valitsesid kuningas ja kuninganna koos oma puberteediealise printsiga. See prints oli alatasa tujukas, ega teadnud isegi mida tahab. Kuid ühel päeval õnnestus tal läbi raskuste siiski otsus vastu võtta: ta otsustas abielluda. Tema silmade pilk jäi imelikul kombel pidama küürakale, soolatüügastes ja peaaegu kiilakale nõiamoorile (kel see-eest oli hea süda) ning juba paari päeva pärast läks prints kosja. Aga kõigi suureks üllatuseks ei tahtnud nõid pulmadest kuuldagi. “Võib-olla kui oleksin inimene, siis ehk leiaksin su ilusa olevat, kuid minu jaoks oled sa äärmiselt eemaletõukava välimusega,” ütles ta, libistades põlgliku pilgu üle printsi helepruunide juuste, peente joontega näo ja lihaselise keha. Nooruke prints oli kaotusvalust liiga löödud, et isegi nutta. Niisiis haaras ta eneselegi aru andmata nõia võlukepi ning hüüdis: “Et sa… et sa konnaks muutuksid!” tohutu kõva mürina ja kärgatuste saatel saigi nõiast konn ning valjult krooksudes hüppas ta solvunult uksest välja, jättes maha murtud südamega printsi.

   Mitte eriti kaugel sellest kohast, kus eelnevalt kirjeldatud traagilised sündmused aset leidsid ,sammus mööda teed üks sorts, kes sortshaaval õlut “Sorts” jõi. Ta oli parasjagu depressiiv-filosoofilises meeleolus. “Mitte miski siin ilmas pole püsiv,” mõtles ta:“Mu 10 krooni sai otsa, kui ma joogi ostsin, aga ka see saab peagi otsa. Isegi minu elu saab mõnesaja aasta pärast otsa. Ent kui ma ringi liigun on suurem võimalus ennast vigastada ja surra, kuid paigal püsides jätkub mul elupäevi kauemaks. Ma istun parem ülejäänud elu siin kännu otsas,” leidis sorts hüva nõu, mida kohe täide asus viima. Vaevalt oli ta kännu otsa istunud, kui konn hüpates mööda teed sortsi poole tuli. Et viimasel oli parasjagu kõht tühjaks läinud, otsustas ta selle maitsva delikatessi ära süüa. Sortsi suu vastu puutudes muutus konn aga tagasi nõiaks, pealegi veel kõige võluvamaks omasugustest. Tal oli kaunilt kumer küürselg, üksikud rasvased juuksesalgud, mida tuul õrnalt õõtsutas ning hambutu naeratav suu, mis ka õhupuudusest ripakil võis olla. Sortsi punased silmad pidid seda ebamaist ilu nähes peaaegu pealuust välja tungima. “Oh abiellu minuga, mu kaunitar!” hüüdis ta. “Muidugi, minu üllas vabastaja,” vastas nõid. Ja käsikäes sammusid nad päikeseloojangusse.

   Praegu on meie õnnelik noorpaar 476 aastane ning elab õnnelikult väga kaugel ja salapärasel maal.

II jutt: “Lugu printsessist, kes lohe printsi käest vabastas.”

   Ükskord ammu-ammu, seitsme maa ja mere taga elas ühes õdusas kivikoopas vana heasüdamlik lohe. Kogu oma elu oli ta pühendanud printsesside röövimisele ning nüüd, pensionile jäädes, igatses lohe vaid rahu ja vaikust. Isegi printsessi nägemine ajas ta iiveldama. Aga siiski ei lähe kõik alati nii, nagu me tahame, vaid hoopis nii, nagu saatus tahab. Ja nõnda juhtuski, et sellesama saatuse kummalise tuju või jumala näpuka tõttu tuli kuningriigi 5-aastane prints lohekoopa lähedusse mängima. Koobast märgates tundis ta loomulikult vajadust sinna sisse ronida, nii nagu väiksed lapsed tunnevad vajadust prügis tuhnida, kasse sabast kiskuda või muud sellist teha. Ent väikese lapsega pole pikalt rahu ning varsti täitiski jonnikisa kogu koopa, äratades koguni lohe unest üles. Poissi märgates päris ta : Nonii, mis sul viga on? Lase mul magada, kas sa ei tea, et olen väga suur ja kuri lohe.” “MA TAHAN KOMMI JA MULTIKAID!!!” hüüdis prints. “Mul pole kommi ning mul pole multikaid,” vastas lohe, hämmeldunud, et ta suurus ja kurjus poisipõnnile mõju ei avaldanud. “Aga ma ta-ha-ha-han…TAHAN!,” hüüdis prints nutma puhkedes. “Mine ära ja lase korralikel lohedel magada.” hüüdis lohe. “Mkm,” vastas prints.

   Sel ajal, kui tulevane kuningas kommi nõudis  ning lohe talle selgitada püüdis, et tal siukseid asju pole, jõudis koopa lähedusse printsi 10-aastane õde, kes lapsehoidja eest oli ning muidugi tundis ta nutu kaugelt ära. Lähemale tõtates nägi ta ahastuses lohet koos veel suuremas ahastuses printsiga koopaavas vaidlemas. “Ott, tule kohe siia, jäta vaene lohe ometi rahule,” ning lohe poole pöördudes lisas: “Mu vend on selliseid asju varemgi teinud, kas teate seda Orleans`i lohet, kes koopast välja kihutati või Edinburghi draakonit, kes nüüd Loch Nessis elab?” “Te tahate öelda, et see väike poiss tegi seda kõike?” imestas lohe õudusega printsi vaadates. Printsess noogutas süngelt: “Kuule, Ott, sa saad palju komme ja muid maiustusi, aga tule nüüd ilusti koopast välja, eks ole?” “Ei! Mul on siin hea olla. Tooge kommid siia…ja telekas kah.” Kostis vastuseks. Printsess ohkas raskelt: “Ma lähen räägin kuningaga-tulen varsti tagasi.”

   Möödus viis tundi, enne kui printsess oma isaga tagasi jõudis. Selleks ajaks istus masenduses lohe koopalävel, prints aga magas uniselt tema asemel. “Oh palun tehke midagi! See on täielik põrgu! Ma ei suuda seda enam kannatada- ta nõuab kommi, multikaid, limpsi, telekamänge…” nõutult vaatas lohe Kuninga poole, pisarad silmanurkades pärlendamas. “Rahunege, ma leidsin lahenduse. Kuna prints ei soovi koobast vabastada, viime hoopis sinu uude kohta. Selleks on koobas Bern´i lähedal. Et tagada su turvalisust, paneme kolme kilomeetri raadiuses lastele lähenemiskeelu. Olete nõus?” küsis kuningas. “Oh tänan teid, te ei tea kui suure teene mulle osutate,” vastas lohe tänulikult. Ning justkui kergendusest minestas ta siis.

   Oma uues elukohas elutses lohe veel paarsada aastat, seejärel suri ta rahus, olles elanud seiklusrikast ning vaimustavat elu.

   Prints aga, saanud kätte oma kommid ja teleka, läks lossi tagasi. Enne, kui ta 18-aastaselt trooni üle võttis, saatis ta välja veel 14 lohet ning 5 draakonit. Täisealiseks saanud läks ta üle Godzilladele ning merekoletistele. Õnneks suutis ta õde peaaegu kõik neist päästa ja uutesse elukohtadesse toimetada. Praegugi on nad mõlemad veel elus ning toimetavad rahulikult oma väikesi toimetusi.

Talvevarud

Vaatan, et mida enam ma lõputööst mõtlen, seda kulinaarsemaid lugusid ma kuulen.
*

Talvevarud

Madis võttis ahjust säriseva verivorsti ja kavatses sellele just hambad sisse lüüa, kui talle meenus, et õunamoos oli külmikust otsa saanud. Ähkides ajas ta end laua tagant püsti, pistis kalossid jala otsa ja seadis sammud keldrisse.

Hoidisteruumi uks oli pisut irvakil ja selle ääre alt paistis tuhmi valgust. Keldrit valgustav, veel vanas GazEl-i tehases valmistatud pirn, oli tihedalt kärbsemustast kirjatud. „Tont seda teab, kust need kärbsed veel siia keldrisse on saanud,“ mõtles Madis nõutult.

Riiulite ees kartulikuhjal istusid kolm karvast röövlit ja jagasid omavahel isukalt kitselaipa. Madist märgates tõstis üks neist noa ja urises ähvardavalt. Madisele meenus ähmaselt, et naabrinaisel oli vist veidi aja eest tõesti mingi loom kaotsi läinud, aga täpselt ei mäletanud. Pealegi oli naabrieit talle ebameeldiv, inimesena.

„Jätku!“ soovis Madis tõsiselt, sest söömine on alati tõsine asi.

Ta otsis riiulilt purgi õunamoosi, valge klaar, ja tegi minekut.

Läks kööki, võttis kalossid jalast ja asus vorsti kallale.

Nii möödusid rahulikult mõned päevad. Kuni ühel sombusel pärastlõunal astus äsja seagripist kuulnud naabrimees Madise poolt läbi, et paar pitsi viina võtta, nii profülaktika mõttes. Aga kus sa ilma kurgita võtad – tuli keldrisse minna.

„Olen kohe tagasi!“ lubas Madis veel ukse vahelt ja sammus trepist alla.

Hoidisteruumi jõudes nägi ta, et mustad bandiidid olid endiselt kohal ja lisaks olid nad viimase aja jooksul Madise koduveini varud ära hävitanud – kõik 70 liitrit sõstra ja veel 100 liitri jagu õunaveini. Nüüd põõnasid nad kartulikuhjade peal, varbad laiali ja hambad irvakil. Uudishimu pärast vaatas Madis neist ühele suhu – puha kuld. „Vist armeenlased,“ käis tal peast läbi.

Kurkidega õnnelikult tagasi, otsis Madis paar pitsi ja istus õndsalt naabrimehe seltsi.

Järgmisel hommikul aga, oh häda, oli tarvis pead parandada. Ja mis muu ikka peavalu vastu aitab, kui purgike soolaseeni. „Nii öelda kõige algus ja lõpp, esmaabi A&O, alati ja odavalt,“ vilosohveeris Madis.

Kalossid jalga ja keldrisse!

Sealt aga kostis juba rõõmsat laulu ja jõrinat. Veiniuimast üles ärganud jõuk oli Madist ennetanud ning tema A&O juba pintslisse pistnud. „Tuleb siis moosiga leppida,“ mõtles Madis kibedalt, jätmata samas rõõmustamata, et tema marineerimisoskused ka laiemalt hinas olid.

Nii nad siis elasid talve läbi.

Kevad hakkas juba lähenema, päevad muutusid pikemaks ja linnud tegid nokadki lahti, kui Madis keldrisse viimase talvekartuli järele läks.

Seal võttis teda aga vastu harjumatu vaikus, tuled ei põlenud, uks oli korralikult kinni ja põrand puhtaks pühitud. Pisike luuk üleval lae all oli valla ja ämblikuvõrgud õõtsusid soojas kevadtuules. „Lõunasse lendasid vist,“ mõtles Madis. Ja mingi arusaamatu nukrus täitis ta hinge. „Egas midagi, tuleb sel suvel korralikult varuda. Ainuüksi punapeeti peaks paar hektarit maha panema.“ Selle mõtte peale hakkas tal veidikene kergem.

Purustaja

Heino ei teadnud, kuidas teda vallanud destruktiivse jõu vastu võidelda.

Niisiis püüdis ta oma elu sellele kohandada.

Juba pisikesena lõhkus ta enamuse oma mänguasju, hävitas lutipudeleid ja kiskus puruks kombekaid. Suuremaks saades asus ta tööle lammutajana. Näita vaid mõnda maja, Heinol lööb silm särama, astub lähemale, sasib kinni, rassib ja rüseleb ning veidi hiljem on hoone juba pihuks ja põrmuks tehtud.

Toitudest-jookidest eelistas ta püreesid, salateid ja mahlu, mis tooraine tugevat deformeerimist nõudsid. Kunstivooludest võlusid teda kubismi killustatus ja futurismi kaos, muusikast industriaalsed rütmid.

Peaaegu oleks tema elu võinud pidada õnnelikuks, kuid - suhetes naistega tal ei vedanud. Pärast üürikest õnnelikku kooselu, jäid nende südameist alles vaid killud, metafoorselt rääkides. Kuid metafoornegi purustamine pole füüsilisest vähem jõuline.

Niisiis, et mitte päris vanapoisiks jääda, otsustas Heino 50. eluaasta künnisel ette võtta palverännaku, leidmaks oma varjatud poolust.

Heino läks läbi metsa. Vastu tuli suur hall tigu.

„Hallo, tigu, tead ehk sina, kust leida kõigi küsimuste vastust?“

„Vaata ette!“

„Mida-mida? Oot, ma tulen lähemale.“

„Vaata ette!“ röögatas tigu.

„Misasja?“ ja Heino tegi veel ühe ettevaatamatu sammu.

„...!“ teost jäi alles vaid löga.

Nukralt astus Heino edasi.

Tiigi ääres nägi ta konni vees.

„Hallo, teate ehk teie, kust leida kõigi küsimuste vastust?“

Konnad vaatsid talle mõistmatult otsa ja vangutasid oma elutarku päid. Neil oli niigi küllalt muresid.

Heino kõndis edasi, jõudis metsast välja, põllule.

Kõrte vahel istus pesal lind ja haudus.

Äkilises äratundmisrõõmus haaras Heino linnu alt muna, pigistas seda, algul hellalt, siis vaimustusse sattunult ühe tugevamini, kuni korraga hakkas koorte vahelt kostma säutsumist. 

Oma elu esimesest loominguaktist jahmunud Heino taganes paar sammu, istus jõe ääres kasvava puu alla ja vajus sügavalt mõtteisse.

no ja siis

No ja siis ma mõtlesin, et kooliasju on parem kirjutada, kui alustuseks väike tobi teha.
Tuppa tulles selgus aga, et siis ei ole parem kooliasju kirjutada, vaid hoopis luuletusi.
Näiteks.

 

Meeleheide

Kui sa ei armasta mind

Seepärast

mis minus head

Siis armasta

Mis minus halba!

Karjatas mees

Ja heitis

katuselt lamba

Kusagil kaugemal

Väikene laps

Kaotas hamba

*

Jah,

Meile meeldib süüa kala.

Kalas on palju valku

Kalas on palju luid

Kalas on palju liha

Aastas on palju kuid

Mil võib süüa kala.

Jah,

Meile meeldib süüa kala.

Kala teeb ilusaks keha

Kala teeb ilusaks vaimu

Kala teeb ilusaks hinge

Kalal on ilusad maimud.

Jah,

Meile meeldib süüa kala.

Kui kala ei ole laual

Olen kurb,

Vaatan laua alla –

Äkki on kala seal,

Aga kala ei ole ega tule

Enam siia.

*

Ja ilm oli hall

Ja ilm oli hall

Nagu piibusuits

Ja ilm oli hall

Nagu teetassi aur

Ja ilm oli hall

Nagu roostes vihmaveetoru

Ja ilm oli hall

Nagu vanaema dressipüksid

Ja ilm oli hall

Nagu küünemust

Ja ilm oli hall

Nagu pliiatsisüsi