Roosa elevant oli siin.

*Kui piltidel klikkida, siis näeb suuremalt, onju.

Pardid punasel veinil.

August

Partir

Vanamal oli täna sünnipäev.
 ***
Vanama istus köögilaua taga ja mudis näppudega vakstut. Elupõlise maainimesena ei olnud ta harjunud niisama tegevusetult istuma. Praegugi näisid tema mõhklikud pöidlad tegevat liigutusi, mis kahtlaselt sarnanes seemnesibula mulda surumisele. Ikka vajutus ja pööre, vajutus ja pööre. Terav tipp ülespoole. Ma poleks imestanudki, kui mõne kuu pärast oleks köögilaud sibulapealsetest haljendanud - vanama oli kuldsete kätega naine.

"Noh, ma siis lähen," teatan reipalt ja nihutan moosipurke, kartulit ja kuivavõitu saiakesi täislaotud kilekotid uksele lähemale. Vanama heidab mulle pahase pilgu.

Olnuks ta 30-aastane naismaadleja raskekaalus, oleks ta selle osas kindlasti midagi ette võtnud. Näiteks haaranud mu topeltnelsonisse ja teatanud: "Tühjagi sa lähed! Nüüd istume hoopis teleka ette ja hakkame "Õnne 13" vaatama!"

Vanama oli aga see, kes ta oli - väike, kühmus ja krimpsus - ning poleks tõenäoliselt suutnud isegi porgandit topeltnelsonisse  haarata. (Ehkki ta ise väidaks vastupidist.)

"Eks sa siis mine," vastab ta hoopis ja vajub ninapidi vakstusse, oma nähtamatute sibulapeenarde vahele. Toolile jääb temast vaid vana naise kujuline tühjus, mis lõhnab ajalehtede ja kümnete sügiste järele.

Vanainimese elu on tihtipeale ettearvamatu.

Loodusnurgake

Öökull tuli aina lähemale ja lähemale. Läksin tuppa, aga ikkagi nägin ta suuri merevaiksilmi aknaklaasi vastu litsutuna. Hommikul susse jalga pannes oleksin talle äärepealt peale astunud. Tundisn hirmu selle väga-väga vaikse ja väga-väga kummalise linnu ees. Kuni üks sõber seletas, et tegu on Amazonase läheneva öökulliga. Siis tundus kõik loogiline. Ta peabki mõnele esemele või olendile pidevalt natuke lähemale tulema. Kunagi pärale jõudmata - nagu Zenoni paradoks.

Kusagil Venemaal elavat veel stepi kaugenev kivipurustaja. Kuid teda võib seletada vaid kasakast orintoloogi vilunud silm.

Joonis 1. Amazonase läheneva öökulli pingutuste ja tulemuslikkuse suhe.

Joonis 2. Stepi kaugenev kivipurustaja.

Reku. Lugu minu koerast.

Kuniks ma uusi hästi huvitavaid lugusid kirjutan, tuleb vana rasva peal liugu lasta.

Niisiis pakun lugemiseks "Reku. Lugu minu koerast", mis on traagiline lugu minu koerast.

Taustaks nii palju, et kirjutasin selle u 13-15 aastat tagasi, arvatavast seepärast, et lugesin Jack Londonit ja Ernest Seton-Thompsonit ja James Herrioti väiksena ja siis mõtlesin oma koera ka marmorisse raiuda.

Lugu on natuke lõpetamata. Selle korvamiseks olgu öeldud, et Reku suri mõne aasta eest maal vana ja väärika koerana.

Lugu ise siis selline (kirjaviis muutmata):

Reku. Lugu minu koerast.

I

Ühel talvisel päeval sõitis mööda Rukki tänavat sinine Žiguli. Autos istus vanem mees ja tüdruk. Peagi jõudsid nad linnast välja. Ühe maja juures auto peatus. Mees ja tüdruk väljusid. Ja isa vestles ühe teise mehega.

„Jah mul on neid küll veel“ lausus võõras „Mõned olen küll ära andnud ja selle ühe kutsika tahaks endale jätta aga te võite neist mõne valida.

Peale väikest mõtlemist otsustati hallika, musta koonu ja valge rinnaga kutsika kasuks.

*

Emme! Emme! Vaata mis me tõime! Hüüdis tüdruk.

Peagi oli perekond köögis koos.

Mis me talle nimeks paneme? Küsis pikka kasvu noormees kes koera õrnalt silmitses.

Veidi aja pärast küsis sama noormees kelle imi oli Tõnis, „kuidas oleks Reku“?

Sellest ajast peale oli Tõnise ja Reku sõprus mis veel kindlamaid motiive võttis.

II

Reku vaprus ja kärsitus tulid ilmsiks nii mõneski ta lapsepõlve teos. Näiteks kui Ave (nõnda oli tüdruku nimi) püüdis teda autos sülle võtta ronis ta kohe maha.

*

Samal õhtul kui Reku toodi andis lapse ema (Selma) Rekule alla [vaiba] kuid Reku hakkas teda tirima. Lõpuks tuli sellest välja see, et Reku hoidis vaibast kinni ja lohises taga.

*

Paar nädalat hiljem kuulis Selma haukumist aknast välja vaadates seisis Reku rõdu all ja haukus suure musta kassi peale värises, aga haukus.

*

Ühel lõunal jälgisin ma Tõnisega kuidas Reku sööb. Äkki hakkas Reku läkastama. Tal oli kont kurgus. Tõnis läks kähku Reku juurde ja tõmbas kondi kurgust välja.

See andis neile suure sõpruse mis oli saanud alguse esimesest päevast Rekuga.

III

Üsna pea viidi Reku maale. Kus ta elas tavalist elu. Kuid sõprus Tõnisega kestis. Kui Tõnis tuli maale hüples Reku ta ümber ja näris ta kätt ning jalga.

See sõprus oli enesest mõistetav, sest kui Reku läks vanaema juurde sai ta kapsarauaga patsutada ja vastu pead. Läks ta Tõnu juurde hirmutati teda kõplaga ja togiti jalaga. Selma karjus ta peale. Mina vahel mängisi ja ainult vahel ja Toomasega ei suhelnud ta üldse.

*

Nõnda möödus paar aastad selles ajavahemikus midagi. Kui midagi mainida siis seda, et Reku näris maal nii palju saba, et temaga tuli arsti juurde minna.

Mille tagajärjel tuli ta saba ära lõigata.

IV

Ehkki Reku oli Tõnisega sõber näitas ta välja armastust ka meie (minu ja Selma) suhtes. Näiteks alati kui ma emaga maale tuleme on ta meil vastas. Aga ühel päeval paistis see eriti.

*

Olime tulnud maale seeni otsima. Läksime üle põllu metsa. Ja Reku tuli meiega kaasa! Ta oli minu ja Selmaga terve aja.

V

Igal loomal on tundepuhangud. Üks selline oli ka Rekul.

Ühel Laupaeval oli ei tea kust talu juurde tulnud ei tea kust üks emanekolli. Vanaema ajas ta ära. Ta tuli tagasi. Vanaema ajas ta jälle ära ja läks siis magama.

Kui ta hommikul ärkas oli Reku kõrval asemel toidunõud puhtaks lakutud. Lõunapaiku tuli tallu tööline Silver. Kolli lõi käpad talle ümber otsekui öeldes: võta vähemalt sina mind omaks!

Oldi kuuldud et naabril oli emane kolli kaduma läinud. Kuid naaber ei tunnistanud teda omaks. Siis mindi Suugi juurde. Mis kolliga edasi sai ei tea.

Hiljem nägin Rekut veel küla poole vaatamas. 

Kunstnik Pedro

Midagi kunsti ja päikese armastajatele.

Kunstnik Pedro.

   Pedro oli itaallane, kelle saatuse heitlikud tuuled Eestimaa pinnale olid kandnud. Nüüd omas ta Taaralinnas väikest ateljeed, kus tegeles sellega, mida kõige paremini oskas – maalimise ja spagettide valmistamisega.

   Pedro oli temperamentne, võttis kõigest viimast ja oli omamoodi tõsine eesti patrioot. Sõprade soovitusel oli ta läbi lugenud kogu „Tõe ja õiguse“, osalt selle pärast, et see nii hästi eestlaste rahvuslikku olemust tabab, osalt selle pärast, et see ühena vähestest eesti proosateostest itaalia keelde oli tõlgitud. „See on raamat kirest!“ rääkis ta nüüd oma mustade vuntside välkudes, „Kirest, mis peitub teie põhjamaiselt soonilistes kätes ja südameis. Mis muu võinuks panna Andrease sel moel kraavi kaevama, põlvini mudas, käed rakkus, selg märg, vähimagi moodsa tehnika abi kasutamata? See oli unistus, eneseteostus, tema Eldorado ja Shangri-La!“ Eestlasest kuulaja võinuks siinkohal poetada paar sõna agraarühiskonna eripärast ja eestlaste loomuomasest jonnakusest, kuid ei teinud seda. Eestlased on tagasihoidlik rahvas.

   Veel rohkem kui Eestit ja spagette armastas Pedro aga oma leivaisa - maalikunsti. Tegelikult olid need armastused omavahel seotud. Päikeselise Itaalia pojana oli ta futuristide järgija, püüdes lõuendil tabada liikumist ning imetledes pööraselt tehnika ja tööstuse saavutusi. Kui tema itaallastest kolleegid olid aga liikumist edasi andnud erinevate pooside samaaegse kujutamisega või objekti lammutamisega maalil, siis Pedrol oli asjast oma nägemus. Ta kujutas kiirust sellest tekkinud tühjuse kaudu. Siin peitub ka üks põhjusi, miks ta Eestisse oli tulnud – siin oli rohkem tühjust, mis vanal kultuurimaal Itaalias juba ununenud mõisteks hakkas muutuma. Oma tehnikas oli Pedro meisterlik. Ta suutis maalida traati, mis ikka veel võbeles äsja lendu ehmunud pääsukestest või ootamatult kaugusesse sööstnud auto mootorimürinast vibreerivaid puid.

   Kui kaua Pedro oma rahumeelset oleskelu veel jätkanud oleks ja milliseid surematuid kunstiteoseid loonud, võib vaid oletada, sest julma saatuse tahtel pidi temagi liikumine pea tühjusesse triivima.

   Kord oma kodu lähedal asuvast toidupoest tulles nägi Pedro kauget itaalia sugulast – Fiat Uno´t. See neljarattaline ime lösutas poe ees hallis eesti lobjakas ning tema ümber askeldasid usinasti paar kiilaspäist kolget. Autost kostis võidukat industriaalset biiti ning toonklaas varjas diskreetselt Uno sisesalongi. Pedro astus võlutult paar sammu lähemale. „Mia Uccellino,“ sositas Pedro ja pani käe kapotile. Kapoti all tuksus soe lõunamaa süda. Pedrole tuli meelde Itaalia valge päike, ema käte vahel aurav pajaroog ja naabritüdruk Bianca, kellele ta väiksena oliive krae vahele oli toppinud. „Mi manchi...“

Kiilaspäised kolged olid üllatunud pilgud Pedrole pööranud ja astusid lähemale.

„Käpad, tudi!“ ütles üks neist ähvardavalt.

„Come si dice "tudi" in italiano?“ mõtles Pedro üllatunult.

Ta süda aimas halba, aga ta ei raatsinud liikuda. Hirmsasti oleks tahtnud rooli taha istuda ja väikese treti teha, nii vanade aegade mälestuseks. Poisikesena oli ka temal olnud Fiat Uno, ehkki toonklaasi ja selle koleda biidita.

„Ei mõika või?“ pärisid poisid asjalikult ja nügisid teda autost eemale.

Pedro ohkas, korjas oma kodinad kokku ja astus aeglaselt kodu poole.

Järgnes unetu ja ärev öö täis mehaanilisi võnkeid ja ootamatuid kurve. Hommikuks oli Pedro omadega täiesti läbi.

Nii möödus paar päeva, kuni ta ühel õhtul tänavatel jalutades kuulis nurga taga tuttavat võrinat, millist võib teha vaid päikeseküllane Fiat.

Lummatuna astus ta teele, kui masin kurvi tagant välja vupsas, jättes maha ühe ilusama tühimiku, mida Pedro oma elus oli tunnistanud. Ähvardavalt lähemale sööstvad tuled, tühjuse ilu ja ebamäärane igatsus tekitasid Pedros pinge, millist ta veel oma elu ekstaatilisematel hetkedelgi kogenud polnud. Kogu tema olemus tõmbus kokku nii transtsendentses kui füüsilises mõttes, kontsentreerudes vähenenud mateeria hulka ja võttes kokku tema emotsionaalsed ning kultuurilised eripärad. Pedro muutus tomatiks.

Fiat kihutas möirates mööda.

Keset tänavat seisis aga kaunis punane Solanum lycopersicum, mis oleks au teinud igale lasanjele, kuid mida poleks söandanud tükkideks lõhkuda isegi Picasso.