tulevikuplaanid. pikemas perspektiivis.

eelmine nädal tuli kopli trammi jälle see vanamees, kes kannab endaga võidunud tepitud kotis siiami kasse kaasas. talvel oli tal ka havaisärk ja jalgratas, nüüd maxima kilekott ja mingi pontšo.
see käekotikassidega vanamees pani endagi tulevikule mõtlema.

kui juba piisavalt vana, paikne ja vastutustundlik olla, siis tahaks võtta kõige suurema koera. taani dogi näiteks. ja sellega siis piki telliskivi tänavat edasi-tagasi jalutada. peas läkiläki, mille kõrvalapid pole kokku seotud ja mis käies laperdab, meenutades suurt musta lindu.
ja lõhnaõli peab ka olema. aga kuna vanaduses ninaretseptorid nõrgemaks jäävad, siis ilmselt saab seda liiga palju peale pandud ja talvelgi inimestest möödudes lõhnan nagu suur kimp odavaid kannikesi.

advent annelinnas

kui sa seisad advendiajal annelinnas 9-korruselise maja ees,
mille igal aknal särab plastikust elektriküünaldega kolmnurk,
siis selles vaatepildis on midagi optimistlikku.
üheksakordne noolterivi, mis osutab üles.
mõtted on igavikulised nagu "Laika vari Kuu peal" (Jürgen Rooste väljend vist)

vaatepilt ise on sihandne:

käisin käsmus

sügisel käisin esimest korda elus käsmus

kõndisime ümber poolsaare just metsa ja mere piiril

meri oli horisontaalne ja mets vertikaalne

kirjutasin sellest vaatepildist raulmeeleliku piltluuletuse:

Kõige ilusamad asjad.

Isa küsis vanaema käest: "Kudamuudu sa pildi pääle tahad tulla? Kas tahad mõne ilusama asja ka kätte võtta?"

Vanaema torises: "Ei tää, mes iluasju sel vanamooril änam tarvis on! Mul jo süle lilla täis, kas sii põle siss ilus?" 

Isa ajas oma: "Oina Aadu kõige ilusam asi olli põrsastega emmis, Aadu laskis enese siaaias emmise kõrval üles võtta, teise kainla all teine põrsas. Savikoti Vaike tahtis jälle kangesti õmlusemasina pilti. Pandis käe vända pääle ja tegi nigu õmless, isi tegi suu ästi veiksess ja aas silmad päha punni. Ei tää, miks ta isi nii irmsa näo tegi?"

Vanaema lausus: "No ku kõigil on sihandsed tahtmesed, siss mina tahass, et sa mind selle loksipiindra juures lapsega üles võtass. Niid viil minu ema istutatud loksid."

Ma ei kannatanud enam oodata ja nõudsin: "Ma tahass jalgrattapumba kätte võtta!"

Isa imestas: "Vaata, kui ää mõte! Kis pärast pilti vaatab, arvab, et sul on toanurga taga ehk jalgratas isi kah varjus. Nüüdse aja inimese lillekimp ongi jalgrattapump ja mutrevõti. Ka sa mutrevõtit ei taha ka kätte võtta?"

Viivi Luik "Seitsmes rahukevad"

Prosto tak.

Piiteri fotograaf Boris Smelov "Hapu armastaja" (1975) ("Любитель кислого")

...kui elu annab sulle sidruneid, tee pilti.

"Ты думаешь, есть две чаши весов. А на самом деле, у этих весов только одна чаша. Есть только одна чаша, и на ней ничего не взвешивают, из этой чаши пьют. Пьют свою жизнь. Каждый свою жизнь. И не нужно превращать Грааль в продуктовые весы."

- Ivan Võrõpajev, "Delhi tants"

Joon.

"Tõlge oli õige siis, kui ibn Tibbon oli tõlkimise ajal armunud oma kihlatusse, hea siis, kui ta oli tige, üksluine siis, kui puhus tuul, sügavamõtteline siis, kui oli talv, kommenteeriv ja ümberjutustav, kui sadas vihma, ja vale siis, kui ta oli õnnelik."

Milorad Pavic "Kasaari sõnastik"

See vana tsitaat tuli meelde, kui töötasin eelmine nädal joonega. 

Peale jämeduse, kasutatavate materjalide ja "isikupära" paistab seda mõjutavat veel n+1 salategurit.

Joonisfilm, mis näitab kopeeritud isikupära 25 kaadrit sekundis, peaks ideaalis leidma tasakaalupunkti  reprodutseeritavuse ja kordumatuste vahel. Ent ikka vajub kaalukauss viimaste kasuks. Kopeerides valguslaual liikumatut joonistust ülima täpsusega, võib siiski joonele otsa vaadates öelda, kas tegu on "pärastlõunase veidi igavleva ja tühja kõhuga tehtud joonega", "ükskõikse joonega" või "läheneva kevade üle rõõmustava äsja väljast tulnud joonega".

Võibolla on see minu vähese kompetentsi küsimus. Aga võibolla oli õigus ibn Tibbonil ning iga käega tõmmatud joon on inimhinge tõlkimine graafikasse.