mõttetoitu:

huvitav, kas fun fact tõlkub vene keelde kui веселый факт?
***
ühtlasi - kui häid nalju ei ole, käivad halvad ka. ehk siis "ei saa mitte Vaike olla", pöördumiseksituste puhuks.

Tunnistus

Veidi aega tagasi oli rõõm lugeda Dmitri Šostakovitši mälestusteraamatut "Tunnistus", mille on kirja pannud ja toimetanud vene kultuuriloolane ja muusik Solomon Volkov.

Hea lesung, peamiselt tänu Šostakovitši kompressitud, kergelt misantroopsele tekstile.

Paar tema mõrust huumorist pikitud stiilinäidet:

Suurte heliloojate omavahelisest hõõrumisest:

lk 82: "Kuid vaenulikkus säilis. Prokofjev rääkis, kuidas ta oli leidnud Tšaikovski esimese sümfoonia partituurist ühe vea - flööt oleks pidanud mängima si-bemolli. Ta näitas seda Rimski-Korsakovile. Korsakovile valmistas see apsakas rõõmu ning ta ütles muheldes: "Jaa, Pjotr Iljitš on siin tõesti mööda pannud, seda ta tõesti on."

Kriitikat moodsate helisalvestite aadressil:

lk 83: "Instrumentide häälestus võis olla kerkinud, teatavasti tõuseb see kogu aeg. Kõik, kes on elanud muusikaga koos üle viiemkümne aasta, märkavad seda. Osalt on selles süüdi lindistamine. Kui hakata mõtlema, on see kohutav. Keerutad plaati kiiremini, mängib see kõrgemalt. Keerutad aeglasemini, mängib madalamalt. Nüüd oleme me sellega harjunud. Tegelikult ei ole see muud, kui inimkõrva mõnitamine."

Kaasteeliste kompromissid argiste vajaduste ja kunstilise eneseteostuse vahel:

lk 195: "Ja teiseks, Saša Preis ei saanud öösel kaasa lüüa ["Nina" libreto kirjutamisel]. Ta oli öösel hõivatud, tööl. Tema ametil oli tähtsa kõlaga nimi "mittelikviidse omandi konserveerimisagent". Tegelikult oli ta lihtne valvur. Ta valvas Landrini kunagist kommivabrikut."

Ja lõpuks, libreto teise kaasautori, Georgi Jonini lapsepõlvest Dostojevski-nimelises puudega laste paranduskoloonias:

lk 196: "Üks naisterahvas tuli ja hakkas lugema neile valjult ette "Rohutirtsu ja sipelgat". 

Jonin ütles: "Me teame seda kõike. Jutustage meile parem kirjanduse uutest tendentsidest."

Õpetajanna vastas: "Ärge rääkige inetusi. Mis asi see tendents veel on?"

kõige kurvem lause:

väike kogus küpsiseid.

tulevikuplaanid. pikemas perspektiivis.

eelmine nädal tuli kopli trammi jälle see vanamees, kes kannab endaga võidunud tepitud kotis siiami kasse kaasas. talvel oli tal ka havaisärk ja jalgratas, nüüd maxima kilekott ja mingi pontšo.
see käekotikassidega vanamees pani endagi tulevikule mõtlema.

kui juba piisavalt vana, paikne ja vastutustundlik olla, siis tahaks võtta kõige suurema koera. taani dogi näiteks. ja sellega siis piki telliskivi tänavat edasi-tagasi jalutada. peas läkiläki, mille kõrvalapid pole kokku seotud ja mis käies laperdab, meenutades suurt musta lindu.
ja lõhnaõli peab ka olema. aga kuna vanaduses ninaretseptorid nõrgemaks jäävad, siis ilmselt saab seda liiga palju peale pandud ja talvelgi inimestest möödudes lõhnan nagu suur kimp odavaid kannikesi.

advent annelinnas

kui sa seisad advendiajal annelinnas 9-korruselise maja ees,
mille igal aknal särab plastikust elektriküünaldega kolmnurk,
siis selles vaatepildis on midagi optimistlikku.
üheksakordne noolterivi, mis osutab üles.
mõtted on igavikulised nagu "Laika vari Kuu peal" (Jürgen Rooste väljend vist)

vaatepilt ise on sihandne:

käisin käsmus

sügisel käisin esimest korda elus käsmus

kõndisime ümber poolsaare just metsa ja mere piiril

meri oli horisontaalne ja mets vertikaalne

kirjutasin sellest vaatepildist raulmeeleliku piltluuletuse:

Kõige ilusamad asjad.

Isa küsis vanaema käest: "Kudamuudu sa pildi pääle tahad tulla? Kas tahad mõne ilusama asja ka kätte võtta?"

Vanaema torises: "Ei tää, mes iluasju sel vanamooril änam tarvis on! Mul jo süle lilla täis, kas sii põle siss ilus?" 

Isa ajas oma: "Oina Aadu kõige ilusam asi olli põrsastega emmis, Aadu laskis enese siaaias emmise kõrval üles võtta, teise kainla all teine põrsas. Savikoti Vaike tahtis jälle kangesti õmlusemasina pilti. Pandis käe vända pääle ja tegi nigu õmless, isi tegi suu ästi veiksess ja aas silmad päha punni. Ei tää, miks ta isi nii irmsa näo tegi?"

Vanaema lausus: "No ku kõigil on sihandsed tahtmesed, siss mina tahass, et sa mind selle loksipiindra juures lapsega üles võtass. Niid viil minu ema istutatud loksid."

Ma ei kannatanud enam oodata ja nõudsin: "Ma tahass jalgrattapumba kätte võtta!"

Isa imestas: "Vaata, kui ää mõte! Kis pärast pilti vaatab, arvab, et sul on toanurga taga ehk jalgratas isi kah varjus. Nüüdse aja inimese lillekimp ongi jalgrattapump ja mutrevõti. Ka sa mutrevõtit ei taha ka kätte võtta?"

Viivi Luik "Seitsmes rahukevad"