Ettepanek

Mees istus pargipingil ja põrnitses oma Kinganina.

„Kas tead, mul on sulle üks jutt,” ütles mees oma Kinganinale, „Ma olen sinuga harjunud. Mulle meeldib, kuidas sa lõhnad ja kuidas sa välja näed. Mulle meeldib see, et sa minuga kõikjal kaasas käid. Olgu see siis Rooma sillutis või tolmune Kaarepere külavahetee.”
Kinganina vaikis ootusärevalt.

„Kas mäletad veel seda vihmasadu, kui lasin sul läbimärjaks saada ning ülejäänud õhtu veetsid radiaatori ääres kuivades?” jätkas mees, „Või seda ärevat hommikut, kui arvasin, et olen su kaotanud ja otsisin kõikjalt taga, aga sina olid lihtsalt Mukiga jalutama läinud?”
Kinganina naeratas oma kõige särvamat mustaviksilist naeratust.

„Igatahes, oleme juba pikka aega koos olnud ning paljutki läbielanud. Ometigi ei tee see kergemaks seda, mida öelda tahan. Pigem vastupidi.”
Kinganina noogutas mõistvalt.

„Ma, ma tahaksin,” alustas mees, „Ma tahaksin sinuga pere luua.”
„Olgu peale,” vastas juhuslikult läheduses viibinud tüdruk.

Hirmus Härra Konkskäsi

Kuulsin eile üht hirmsat asja:

Maja nurga taga seisis Lauajupp. Tema sisse oli löödud pikk kõver nael. Ta oli seal seisnud juba pikka aega, näinud vihma, tuult ja tormi ning vanadusest halliks läinud. Murust oli talle kasvanud ilus pikk habe.
Seetõttu pole sugugi imekspandav, et ta omadega juba natuke segi hakkas minema.
Kord hakkas talle tunduma, et ta polegi harilik Lauajupp, vaid hoopis Hirmus Härra Konkskäsi, kõigi ehitusplatside hirm.
Niipea, kui ta sellele äratundmisele oli jõudnud, karjatas ta „RRRrrraaa!” ning kargas nurga tagant välja, ähvardavalt oma kõverat naela vibutades.
Õnneks polnud nurga taga kedagi.
Hirmus Härra Konkskäsi otsustas omale ohvreid minna otsima.
Seilanud mitmes killustikuhunnikus ning liivaaugus, jõudis ta jõuka Laudvoodrini.
„Naelad või elu!” ähvardas Lauajupp, komistas siis aga õnnetult ning jäi liikumatult lebama.

Kord läks temast jooksuga mööda Kübar. Kübar oli Peni hambus. Peni ajas taga Mees. Mees silmas Lauajuppi ja naeratas rõõmsalt.
„Just see, mida vaja!”
Haaras siis Lauajupi kätte ning virutas Peni suunas. Niimoodi Hirmus Härra Konkskäsi oma otsa leidiski.

Vallatud nööbid.

Mees tuli koju ning pani mantli toolileenile. Mantel oli vihmamärg.
Niipea, kui mees selja pööras, ning nööbid arvasid, et neid ei märgata, hakkas üks neist vaikselt minema hiilima. Mees pööras välkkiirelt ringi:
"Ei lähe sa kuhugi, sunnik!"
Ning lõi nööbi laiaks nagu kärbse.
Nööbid püsisid vagusi.
Mees pani tuhvlid jalga ning hakkas tuhaämbrit otsima.
Nööbid nihelesid ebamugavalt. Veel üks tegi argliku liigutuse ukse suunas.
Mees, liiga haaratud süte kraapimisest, oli nende poole seljaga.
Nööbid laskusid kükakile ja veeresid mantli alläärde välja, päris maha veel keegi end kukutada ei julenud.
"Ah sa, pagan!" karjatas mees, kui ahjuroop talle jala peale kukkus.
Nagu herned kaunast olid nööbid robinal maas ja padavai uksest välja!
Kui mees ahju kütte sai, polnud mantlil enam nööbilõhnagi.

Vanaema seebimull.

Kuulsin eile üht lugu. See käis nii:

Vanaema suur saladus oli kapi otsas, ontlikult õlipaberisse pakitud ning kanepinööriga kinni seotud. Isegi lapselapsed ei teadnud, mida see sisaldab. Ning kui vanaema juba lapselastele midagi ei räägi, siis peab see ikka üks hirmus asi küll olema.

Mõnikord talveõhtuti, kui lapselapsed juba tagasi linnas olid, harutas vanaema paki ettevaatlikult lahti ning silitas seda, mis nähtavale ilmus – oma seebimulli.
Selle seebimulli oli vanaema puhunud juba ammu. Siis, kui ta polnud veel vanaemagi, vaid alles tütar, ning tegeles kõiksugu veidrate asjadega. Puhus selle ühel soojal suvepäeval koos hulga teiste, pisemate mullidega, mis kohe taevasse kihutasid. See aga mitte, see jäi.
Algul hakkas vanaemal järel käima, passis nukralt akna taga või piilus ukse vahelt, korra peitis end koguni tema supitaldrikusse, kuni vanaema ta kodustada otsustas. Aastaid elas mull tema toas ning saatis teda kõigil käikudel ja asjatoimetustel. Kui vanaema abiellus, sai see pillerkaar aga otsa ning seebimull pakiti õrnalt paberisse ja pandi kapi otsa paremaid aegu ootama.
Nüüd, aastakümneid hiljem, oli mull samasugune nagu toona – suur, ümar, vikerkaarevärviline ning õhk temas sama soe, kui tookord juunis.
Ja ometi otsustas vanaema ühel heal päeval, et aeg on mull vabaks lasta, saata ära see lummutis, et ta omale uue ning parema peremehe leiaks.
Nii viis ta oma aarde vananaistesuve kargel sügishommikul õue ning pakkis lahti. Tuul oli soodne – tugev, soe lõunatuul, mis endaga õunte ja mulla lõhna kaasa tõi.
Mull tõusis õhku ning jäi vanaema näo kõrgusele hõljuma. Tema säraval pinnal peegeldus vastu vanaema maja, õu, lilled ning nukker vana nägu.
„Mine, mu kullake, mine!” ütles vanaema leebelt ja viipas mullile, „Küllap ma juba ise hakkama saan.”
Mull aga ei kavatsenudki lahkuda. Nõudlikult vaikides hõljus ta seal ning peegeldas ta enda viipavat kätt.
Vanaema ohkas nõutult. Pööras siis selja ja hakkas toa poole astuma, lootes, et seebimullil endal kord mõistus pähe tuleb. Mull aga ei kavatsenudki mõistust pähe võtta. Mull ootas, ootas, taganes siis ootamatult ja sööstis kogu oma mullijõuga vanaema poole. Viimane komistas ja potsatas üllatunult mullile istuma.
Mull hakkas oma hapra kandamiga taeva poole tõusma. Vanaema, esialgsest ehmatusest üle saanud, kiikas üle serva alla. Isegi päris huvitav oli vaadata, mismoodi need kanad 10 meetri kõrguselt paistavad. Ja lillepeenrad ning jalgrajad, naabrimehe koer ning sõstrapõõsad. Näe, Mall läheb seal.
„Mall, ahoi!” hõikas ta ja lehvitas. Mall naeratas ja lehvitas vastu.
Nii hõljus ta aina kõrgemale ning kaugemale, valged alusseelikud lehvimas, kuni kadus Päikese taha.

Revolutsioon

Täna istusin tagatrepil, sõin pirne ja mõtlesin teravmeelseid mõtteid.

*

Kuulsin eile ühte lugu:

Revolutsioon algas vaikselt.
Söögiriistade näiliselt juhusliku ümberpaiknemisega lauasahtlis. Valesse vahesse sattunud noad ja supilusikad jäeti tähelepanuta või pandi oma hajameelsuse süüks. Sahtliasukatele oli see muidugi soodne.
Ärevad meeleolud sahtlis olid valitsenud juba kuid. Teadmine, et väljaspool sahtlit midagi valgemat ja avaramat peitub, oli aga veelgi vanem, ulatudes tagasi aega, mil nad alles elementidena mullas lebasid.
Kuidas olid nad üldse jõudnud siia, pimedasse kitsasse ruumi, kus neid üksteisest ranged vaheseinad eraldavad?
"Selline olukord pole loomulik! EI ole lihtsalt loomulik," teatas Võinuga pärast järjekordset välismaailma külastust. Läikimalöödud ümar pea ning hõrk sidrunilõhn kinnitasid tema sõnade mõjusust. See oli hetk, mida sahtlis meenutati veel kaua.
Valitses vaikus.
Üks kahvlitest tõstis oma harulise pea: "Ei ole, ei ole. Aga siin me kord juba oleme ning siia ka jääme. Söögiriista koht on sahtlis ning elu on meie vastu hea."
"Kuidas hea? Ons keegi teist hiljuti väljas käinud? Seal on potid, taldrikud, vaasid, tassid, kogu elu on seal. Aga mida meie peame taluma? Vangistust ning jõhkrust, ma ütlen teile! Sahtlist välja, nägupidi pasteeti või lihasse, kraapimine, hõõrumine, tagasi sahtlisse, igaüks oma vahesse. Ptüi! Nii see enam kesta ei või."
"Ja mis sa siis ette paned?"
"Põgeneda. Tuleb oodata momenti, varitseda, ja siis - ühekorraga. Mul on üks tuttav Lõõr, kes lubas meid välja lasta, kui aeg kätte jõuab."
Kahvlid, kel oma haruliste peade tõttu suhteliselt raske mõtteid koondada oli ning kes kergelt skisofreenilisusele kaldusid, vangutasid päid.
"Ent kui meid kinni nabitakse? Kes teab, et meiega midagi veel hullemat ei juhtu? Olen kuulnud, et mõned meie seast on viidud ka keldrisse, garaaži või kurat teab kuhu. Keegi pole neid enam näinud."
Ent nüüd tõstsid juba ka teised noad häält.
"Mõte on hea, aga vajab aega..."
"Mina olen valmis võitlema!"
"Ei taha ma enam nende raiskade palukesi nämmutada!"
"Juba minu vanaema ütles..."
"Mehed, mehed, " püüdis Võinuga neid rahustada, "Kuidas siis nii, et kõik korraga, tuleb ikka demokraatlikult. Kuulame ka, mis lusikatel öelda on, arutame ja peame plaani. Kedagi tulema ei sunnita, kes tahab, jääb ja on."
Lusikad, nõgusad ning graatsilised, peegeldasid üksteise ehmunud silmi.
"Noo, kui nii arvate..."
"Meile, isiklikult, meeldiks küll."
"Väljas - seal on ju kõiksugu pokaalid ning asutused. Oo, pokaalid"
"Näha pokaali ja surra!"
"Väga hea, üksmeel on peaaegu olemas," arvas Võinuga, "Treeningut alustame homme."
Ning alustasidki treeningut - homme, ülehomme ja ka igal järgneval päeval. Peamiselt treeniti tahtejõudu, mille abil, keeruliste idamaiste tehnikatega, muuta kergemaks oma metalli. Piisavalt kergeks, et lennata. Jah, lennata!
Kujustamisega ametis olevad lusikad võtsid vahel kõiksugu kummalisi vorme, üks teelusikas keeras ennast nii krõnksu, et tagasi enam ei saanudki. Kahvlid vaatasid ja arutasid, kas ta on rohkem kringli, kaheksa või lõpmatusemärgi nägu. Väike lusikas aga krigistas sisemuses hambaid.
Põgenemine oli planeeritud neljapäevale. Taldrikutelt oli läbi imbunud infot, et toimumas on suur dinee, kuhu oodatakse ka kõiki sahtliasukaid. Vat sellele dineele nad enam minna ei kavatsenud!
*
Saabus suur hommik, mida põnevusega oodati.
Juba varakult oli välismaailmast kosta kõminat, klirinat, sahinat ja kõiksugu ärevusttekitavaid hääli.
Juba olid laual lina, taldrikud, tassid, pokaalid, vaasid, kuid sahtlit polnud veel avatud.
Kas siis tõesti niimoodi? Kas tõesti on see planeeritud suupistelauana?
Ja siis saabus Hetk - algas tuttav tõmbumine, valguse ja välimise poole. Sahtel avanes.
Ühe mühiseva parvena tõusid kõrgele söögitarvikute hordid. Kahvlid viibutasid ähvardavalt oma harusid, lusikad klõbisesid, noad lõikasid õhku ning seal, kõige ees, nagu kõu ja kärgatus läks Võinuga.
Ainsad mahajääjad olid Korgitser, kes oli omale vahepeal Avajaga pere loonud ning Puru, mis oli juba nii kaua sahtlis olnud, et otsustas seal ka surra. Nad lehvitasid ning lubasid suurest põgenemisest ka järeltulevatele põlvedele jutustada.
Parv aga liikus üles, aina ülespoole. Tegi vapra lahkumisringi peoehtes laua kohal, viipas jumalagajätuks teistele köögiasukatele, pilgutas taldrikutele seltsimehelikult silma ning võttis suuna Lõõri suunas.
Lõõr oli juba oma luugid avanud.
"Rutem, rutemini tulge, sõbrad," sosistas ta ärevalt ning ta hääl oli põhjatuulest kare.
Vuhinal lendasid noad-kahvlid-lusikad Lõõri.
Läinud nad olidki.

Abi ?

Minu hea sõber E.T. kaotas hiljuti kolm lähedast inimest:
1. S. K. , vend
2. T.T. , sõber ja korterikaaslane
3. A.G. , sõber
Peale hoolikat otsimist avastas ta S.K. oma suureks rõõmuks rahakoti peenraha taskust.
T.T. oli ta aga suure ähmiga külmkappi pistnud, kui hommikusöögiks omletti tegi.
Leidmata veel A.G.

ettevaatust. sygis.

Kõnnin mina täna mööda Rüütli tänavat kooli poole, kui äkki prahvatab paremalt poolt valla Kondiitriäri uks ja välja pahiseb parv vanamemmesid. Ümberringi hõrk kohvi ja Vana Tallinna aroom, kahel veel kaneelisaiakesed noka küljes. Kisavad nii mis kole.
Tegin, et minema sain ega puhanud enne Bocki majja jõudmist.

*

Eileõhtusel jalutuskäigul täheldasin, et alanud on sügisene raskgravitatsiooniperiood.
Ebatavaliselt raske gravitatsioon tõmbab enda külge kõikvõimalikke objekte - tammetõrusid, pirne, vett, lehti jne. Ohtlik periood kestab lume saabumiseni, mis külgetõmbejõu summutab.
Järgneb kevadine kerggravitatsioon, mil maapinnast eraldub igasugust soga, peamiselt lilli, loomi, vett jms.
Alles suvi toob oodatud stabiilsuse.