SEENELUGU

Täna oli vihmane ilm, nii et kuulasin, mis Venemaal huvitavat.

SEENELUGU

„Vladimir Iljitš nägi kurgipeenart,

lükkas karedad lehed laiali,

rebis varre otsas kurgi,

pühkis teravad karvakesed käega ära

ja hakkas isukalt sööma.”

Z. Voskressenskaja „Ema süda”

See kõik toimus Venemaal 1917. aasta revolutsiooni keeristes.
Anna Betonovna, suure Igor Betonovi tütar, avastas ühel hommikul, et toit kogu majas on lõppenud. Nukralt istus ta ühisköögi ühistaburetile ja laskis pilgul ühistel seintel sihitult ringi uidata.
„Kas tõesti minna vargile?” mõtles ta, „Mina, kelle isa avastas ehitusmaterjali, millest on valmistatud kogu moodsa maailma vundament. Ei iial! Aga mida siis ometi teha?” Peagi oleks meeleheite piirile viidud Anna Betonovna hakanud käsi murdma ja jõudnud muudegi naiselike ahastusväljendusteni, kui mitte ühiskööki poleks ühisukse kaudu sisenenud valguse tooja Vadim Elektritšestvovitš. Anna Betonovna ekslev pilk jäi peatuma vanamehe sakris ja pulstunud habemel.
Oo, milline habe see oli! Voogav, lainetav, kohev ja mahlane nagu äsja ahjust võetud leivapäts. Ja mida kõike seal leidus, üleeilset soolaheeringat, hommikust saiapuru, ajaleheväljalõikeid, vanu kingapaelu ja palju muud tarvilikku. Ent päris habeme tipus, otse Vadimi kummuva kõhu peal, kasvas nagu mätta otsas ridamisi punavaid pilvikuid. Ning mis kõige veidram, neid sirgus sinna aina juurde! Ikka ja jälle pistis kord üks, kord teine särav seenekübarake oma pea karvade vahelt välja ja jäi selle halluse taustal särama. Vadim Elektritšestvovitš ei teinud seda imet märkamagi, vaid sättis teevett ühisköögi ühispliidile.
Anna Betonovna sai end suurest erutusest vaevu vaos hoida. Siin ei tasunud ilmaasjata riskida, vanamees seenepabulaid tasuta nagunii ei loovuta. Igavene ihnuskoi selline, eile ei saanud luiskugi tema käest muidu, kui suure mangumise ja klanimisega.
„Oi! Lenin tuleb!” hüüatas Anna heleda häälega ja osutas käega aknast välja, otse kurgipeenra suunas.
Sellal, kui Vadim Eletritšestvovitš oma vana pead tasapisi paremale ja vasakule pööras, oli Anna Betonovna juba ühisnoaga seened kenasti ära korjanud ning põlletaskusse peitnud. Kiirelt tegi ta ühisköögist minekut.
Oma tuppa jõudnud ja ukse selja taga sulgenud, ohkas ta kergendatult.
Seened, mis ta põlles peidus olid, paistsid aga kuidagi imelikud. Pealtnäha küll justkui kõige harilikum pilvik, aga jalad all surisevad kuidagi kahtlustäratavalt ja kübarast kostab vaikset üminat. Vadimi-vanake ka üks igavene joodik, jumal teab, ega need seenedki viimati mürgitatud ole!
Anna Betonovna oli tark naine ning otsustas mitte ilmaasjata riskida. Nii valis ta teiste seast kolm pisemat välja ja kavatses need prooviks koer Penile sisse sööta. Kui juba tema terveks jääb, siis mis see inimeselegi teha saab.
Penigi polnud aga eile sündinud. Niipea, kui Anna Betonovna talle seenekestega lähenes, mõtles ta kahtlustavalt: „Nii-nii, mürgitada üritavad. Igavesed puršuid sellised! Aga ma veel näitan, mis masti koeraga neil tegu on!”
Peni võttis seened suhu, liputas rõõmsalt sabagi, tegelikkuses aga peitis need salaja keele alla ja mattis ööpimeduse saabudes naaberaeda maha.
Järgmiseks hommikuks oli kogu ümbruskonna suureks imestuseks võrsunud kohta, kuhu seened maeti, uhiuus 5-korruseline ja 3-toaline korterelamu, kuhu Anna Betonovna ja Vadim Eletritšestvovitši naabrimees Mitja rõõmsalt ühes Peniga elama asus.
Anna Betonovna aga jäigi sel päeval söömata.

LEGEND SELLEST, MIKS KASSID EGIPTIMAAL PÜHAD ON

Täna oli vihmane ilm, nii et pani kuulama kaladest.

LEGEND SELLEST, MIKS KASSID EGIPTIMAAL PÜHAD ON
Kord ammu Egiptimaal elas suur vaarao Ahnebatoon. Ta oli võimas ja tark valitseja, kelle suurimaks vooruseks oli sügav armastus oma kuldkala vastu. Kuldkala elas palee kõige päikeselisemal rõdul, kõige avaramas klaasanumas, milles mitu korda päevas vett vahetati, ning teda toideti kõige valitumate Egiptimaa kärbestega.
Tema aga muust ei unistanud kui vabadusest. Oh, kuidas ta vabadusest unistas! Sest mõelge ise – milleks päike, kui võiks mõnuga hulpida vetikate rohetavas varjus? Milleks avar puur, kui ookean on otsatu? Milleks see vahetatud vesi, kui võiks ise valida hoovuse ja tuulesuuna? Ning milleks, oh milleks küll kärbsed, kui võiks ise pidada hasartset jahti vetikatele?
Niisiis oli me kuldkalake palee toredusest ning vaarao hoolitsusest hoolimata sügavalt õnnetu. Kuni selle päevani, mil ta sõbrunes palee kassiga.
Kala oli teda juba mõnda aega silmas pidanud, lootes kassile pakkuda soodsat tehingut. Kass aga muudkui ignoreeris teda.
Ühel heal päeval tuli hiirekelder siiski akvaariumi äärde vett limpsima.
„Psst!” sosistas kala.
Kass tegi suured silmad.
„Kuule, kass, kuula mind õige veidi, tahan sulle soodsat tehingut pakkuda.”
Kass jäigi kuulatama. Kala pakkus talle soodsa tehingu ja kass võttis selle rõõmuga vastu. Tehing seisnes selles, et kass kannab kalakese Niilusesse, vastutasuks saab aga igavese au ning kuulsuse. Muidugi oli kass liiga edev, et sellisest tehingust loobuda.
Järgmisel hommikul leidis vaarao kalakese, kõht ülespidi, veepinnal hulpimas. Vaene vaarao hakkkas seda nähes kibedasti nutma. Aga ennäe, samba tagant kargab välja kass, lööb korra käpaga, ja kalake ujub rõõmsalt mööda vett nagu mootorpaat.
Vaarao tegi kassile pai.
Järgmisel hommikul, oh häda ja õnnetust, leidis ta oma kuldse lemmiku rõdu põrandal õhku ahmimas. Ei jõudnud aga vaarao veel ahastussegi langeda kui, just nagu tellitult, oli kohal kass, haaras kalakese õrnalt hambusse, ja, sulpsti, akvaariumisse tagasi.
Vaarao käskis kassile anda kümme rotti ja kausi piima.
Tuli uus päev ja taas uus õnnetus. Akvaariumi äärel istub pelikan, pelikani suust aga tilpneb tuttav kuldne kalasaba. Seekord vaatas vaarao juba lootusrikkalt ringi ning tõesti, kass astus uhkelt platsi, väänas pelikanil tiivad selja taha, vabastas kuldkala ja laskis linnu sõimusõnade saatel minema.
Kass sai tänutäheks kastitäie värsket kilu, millest 10% ka pelikanile tänutäheks andis.
Õnnetusi juhtus veelgi, päevast päeva, ja ikka osutus sangariks kass, kes vaaraolt aina suuremaid kingitusi sai. Lõpuks jõudis ta Egiptimaa suurima autasuni – kass nimetati jumalaks.
Uue lemmiku valguses hakkas kuldkala oma senist tähtsust kaotama. Mis ongi kala kassi kõrval? Kassi saab silitada, hüpitada, temaga palli mängida ja teda sülle võtta. Kala aga lihtsalt vaatab sind suurte kurbade silmadega ja mõtleb omi tarku mõtteid.
Kuldkala päikeseline akvaarium hakkas vaikselt rohtuma, kärbsed polnud enam värsked (mõni päev unustati neid üldse anda, sest kogu teenindav personal mängis kassiga). Ligines aeg, mil kassil tuli täita oma pool lepingust.
Ühel hilisel õhtu või varasel hommikutunnil ilmus ta terrassile, tegi kalakese kohal „ampsti!” ning pistis läbi linna Niiluse poole ajama. Seal sülitas ta kala välja, andis veel viimast korda käppa ja soovis head teed.
Kala ujus edasi vabaduse suunas, kass aga naases oma kuldsele asemele vaarao Ahnebatooni jalutsis.

LUGU KOLLASEST LEHMAST

Täna oli vihmane ilm, nii et sirvisin pilte.

LUGU KOLLASEST LEHMAST
Franz Marcile

Jooksis kollane lehmake, jooksis, kuni väsis.
Vaatas siis ringi, nägi võililli, ning rõõmustas, nägi Päikest, ning rõõmustas enamgi veel, sest ka need olid kollased.
Ta oli üks väga rõõmus kollane lehm.
Siis läks ta ülemeelikuks kätte. „Tule mulle naiseks,” ütles ta Päikesele. Too vaid punastas ning vajus looja siniste mägede taha.
Kollane lehm hakkas jälle jooksma. Siniste mägede poole, mille taha tema tulevane oli peitunud. Jooksis üle rohelise ja punase, kollase ja musta, ka üle valge jooksis, aga armsamani
ei jõudnud.
Õpetlik oleks see lugu, kui ta nii lühike poleks.

Korralagedus Päikesesüsteemis

Täna oli vihmane ilm, nii et kuulsin mõndagi toredat:

KORRALAGEDUS PÄIKESESÜSTEEMIS

Maailmaruumi pimedaimas nurgas elas suur ja võimas Maharadza. Ta oli nii suur, et Kuu, nagu meie seda tunneme, oli talle vaid kivikeseks sõrmuses, ja nii võimas, et tema au eest langesid tähed. Tal oli ka tütar, kaunitar muidugi, kelle taolist veel polnud nähtud. Maailmaruumi eri otstest rännati pikki valgusaastaid vaid selleks, et teda kord näha ja siis vananenuna surra.
Neiu ise oli aga südame kinkinud ühele tagasihoidlikule, südamlikule noormehele nimega Joh von Hannes, lühidalt Johha. Üheskoos käisid nad jalutamas Linnuteel, veetsid aastaid mustadesse aukudesse peitunult ning mängisid kulli Saturni rõngastel. Nad olid õnnelikud ning otsustasid avalikult Maharadza palge ette astuda ja oma armastusele heakskiitu küsida.
Maharadza kuulas neid tõsise näoga, lubas asja üle järele mõelda ja kutsus kokku nõupidamise. Nii tähtsat asja nagu tütre saatus ei saa ju ometi uisapäisa otsustada. Asjaloo ära rääkinud, palus ta kokkutulnutel arvamust avaldada.
„Asjalood on kahtlemata huvitavad, aga mitte tingimata lahendamatud,” arvas Andromeeda Udukogu umbmääraselt, „Teen ettepaneku asja vaagida, kuni saabub märts ning vähemalt üks krookus oma varbad mulla alt välja pistab, ja siis korraldada uus koosolek, et mõelda edasi sealt, kuhu pooleli jäime.”
„Mis krookus? Mis varbad?!” ähkis kohale rutanud, kuid sellegipoolest hilinenud Komeet, „Pole siin miskit pikka juttu, panen ette...”
Mida aga Komeet ette pani, seda teada ei saadudki, sest juba pidi ta edasi ruttama.
„Peaasi on armastus. Kui armastus on tõeline, peaksid nad kokku jääma,” lausus Veenus unelevalt.
„Aga siiski, ka väärikusele tuleb mõelda! Kes see Johha selline üldse on? Millega ta selle au ära on teeninud ja kuidas kanda võtab?” protesteeris suurejooneline kaugema tähesüsteemi esindaja.
„Juri, mida sina arvad?” päris Maharadza kõrvale pöördudes. Juri, kes seni täitsa vaikselt oli istunud ja Laika pead silitanud, naeratas unistavalt ja kehitas õlgu. Teda nii elulised asjad enam ei huvitanud.
Koosolek kestis veel kaua. Esitati seisukohti, lükati ümber, kalduti teemast kõrvale ning tuldi taas ringiga tagasi. Elavast keskustelust hoolimata tulemusteni ei jõutud ning mindi sama targalt tagasi. Maharadza otsustas küsimuse ise ära lahendada. Nagu paljud valitsejad enne, ja veel mitmed pärast teda, otsustas Maharadzagi Johha vahvuse proovile panna, andes talle lahendamiseks mõned ülesanded.
Kindlal sammul astus Johha valitseja ette.
„Mitte igaühele ei annaks ma oma tütart naiseks, kuid kui sul kindel nõu ja tahtmine on, siis saagu su väärtus proovile pandud. Vasta mulle, Johha - kui K7218, N3900, Merle ja Klaabu on neli sõbrannat, kes elavad neljas erinevas galaktikas, kas Komeedi, Linnutee, Andromeeda või Sigari, siis millises galaktikas keegi neist elab, kui on teada, et Andromeedal elab neiu, kelle nimes on viis tähte, N3900 käis pühapäeval külas sõbrannal, kes elab Andromeedal, ja tema sõbrannadest lähim elab Komeedi galatikas, samal ajal kui Merle käib trennis sõbrannadega, kes elavad Komeedi ja Sigari galatikates?”
Johha mõtles ja vastas siis: „K7218 elab Andromeedal, N3900 elab Sigari galatikas, Merle Linnuteel ning Klaabu Komeedi galaktikas.”
Maharadza noogutas armulikult pead. „Õige vastus, Johha, kuula siis teistki ülesannet. Kaks ühes tähtkujus asuvat tähte keedavad igal õhtul teed. Nad kasutavad selleks ühesuguse geomeetrilise kujuga, kuid eri suurusega teekanne, mis on ääreni täis. Kummas kannus jahtub tee pärast tõmmata laskmist kiiremini?”
Johha mõtles ja vastas siis: „Väiksemas kannus jahtub vedelik kiiremini kui suures, sest
ese kaotab soojust seda kiiremini, mida suurem on tema soojust ära andva välispinna suhe jahutatavasse ruumalasse, kuna kehas olev soojushulk on sellega võrdeline.”
Maharadza noogutas armulikult pead. „Õige vastus, Johha, kuula siis kolmandat, viimast ülesannet. Miks lipp lehvib?”
Johha mõtles ja vastas siis: „Sest ilus on.”
Maharadza noogutas armulikult pead. „Õige vastus, Johha, nüüd...”
„...olles veendunud su taibus ja vaimukuses, annan sulle oma tütre naiseks,” tahtis ta jätkata, kuid veel enne, kui Maharadza oma lausega lõpule jõudis, Johha haigutas. See, et ta haigutas, pole just imestusväärne, oli Johha ju öö läbi loodusteaduslikke ülesandeid lahendanud, kuid et ta sealjuures kätt suu ette ei pannud, see ajas Maharadza marru.
„...rebin sul südame rinnust, sa kombetu mats!” lõpetas valitseja oma lause.
Ta haaras Johha rõivaist, kiskus temast alles tuksleva südame, käkardas selle paberisse ja viskas nii kaugele, kui jõudis.
Johha kuum, armastust täis süda ei saanud rahu, see märatses veel miljoneid aastaid oma pakendis, hõõgudes ning mässates kurja saatuse vastu. Lõpuks aga taltus, tema pinnale hakkasid end sisse seadma esimesed arglikud eluvormid. Nad arenesid, harjusid südame krobeda koore ja heitliku kliimaga ning katsid selle voogava eluga. Hiljem hakkasid nad seda kutsuma Maaks. Johh von Hannese süda on aga endiselt tema sees, igatedes taga oma armsamat ja tuletades end aegajalt meelde kuumade valupursetega.

Võlur Tiit

Enne kui viimasest postitusest terve aasta täis saab, tuleb - veel üks teravmeelne mõte.

VÕLUR TIIT

Maagiaga hakkas Tiit tegelema alles pensionieas. Ametilt oli ta olnud geograafia õpetaja põhikoolile. Seda aega meenutasid luitunud ruutulised pluusid, paksud ümmargused prillid ning tolmukarva traksid. Maagiat oli Tiidul vaja ühel eesmärgil – oma keha ümberpaigutamiseks ruumis. Tema ammune unistus oli oma ihusilmaga näha kõike seda, millest ta igapäevaselt, kuid kiretult jutustas lastele: savanne, steppi ja taigat, ületada kõik paralleelid ning meridiaanid, ronida islandi tulemäele ja võibolla isegi midagi kraatrisse hõigata. Need mõtted panid Tiidu muhelema ning innuga süüvis ta vanadesse loitsudesse.

Lõpuks saabus oodatud päev – Tiit tundis, et aeg on lausuda võlusõnad. Ta läks kööki, pesi nõud, pani sussid esikus ritta ja kohendas peegli ees trakse. Siis sulges silmad ja pomises loitsu.

Tiit ärkas suures tolmuses ruumis, mille igasse külge jooksid pikad raamaturead. Tal oli ebamugav. Möödalendav nahkhiir lõi teda tiivaga pähe. Tiit oli võlunud ennast Tartu ülikooli raamatukogu maa-alusesse hoidlasse.

Kui silmad pimedusega harjusid, hakkas ta ringi vaatama. Siin nad olid, baltisakslaste ülestähendused suurest orjaajast, venekeelsed pomoloogiakäsiraamatud, telefonikataloogid, 10 tagavaraköidet „Pinocchiot” ja paksuseljalised Rahva Hääle numbrid, kõik see raamatukogu kraam, mida tavalugeja nõuab vaid siis, kui midagi sassi on ajanud. Maa aluses ruumis undasid rahulikult propellerid, tilkusid mõned torud ja kolletas keerdunud linoleum. Piki vahekäiku ligines vilistades koristaja. Tiiduni jõudnud, jäi ta üllatunult seisma.

„Tere,” ütles Tiit, „mina olen Tiit.”

„Tiiu,” vastas koristaja.

Sellega saigi jutt otsa. Koristaja asus oma otseseid ülesandeid täitma, Tiit aga kadus kuhugi käsikirjade vahele.

„Pole hullu,” mõtles ta, „ilmselt läks midagi untsu. Võlun end lihtsalt tagasi koju ja proovin uuesti.”

Nii ta tegigi. Rahustuseks väikse tee joonud, lausus ta uuesti võlusõnad ja, oh üllatust, leidis end taas ülikooli raamatukogu hoidlast. Vaid sektsioon oli teine, kuid seda Tiit ei märganud.

Terve vaba õhtupooliku pendeldas Tiit hoidla ja oma hubase korteri vahel. Ta ütles loitsu vihaselt, rõõmsalt, nukralt, lüüriliselt, pea peal seistes ja kükke tehes, kuid miski ei aidanud. Kuri saatus oma meelt ei muutnud.

„Ei saa must võlurit, ei saa,” mõtles Tiit kurvalt ning otsustas loitsimise sinnapaika jätta ja magama minna.

Edasi läks aga asi veelgi hullemaks. Järgnevatel päevadel hakkas mingi kuri jõud teda hoidlasse tõmbama kõige ootamatumatel hetkedel ja olukordades. Ta heitis magama kodus, kuid ärkas rootsikeelse bioloogia kirjanduse vahel, ostis poes jäätist, kuid limpsis seda fondis B-2, bussist, vannitoast, pargist, poest, kõikjalt tiriti teda tagasi unustatud raamatute vahele. Viivitus polnud küll suur, sest ta lausus lihtsalt vastusõnad ning jõudis taas koju, kuid häiriv oli selline sekeldamine ikkagi.

Lõpuks langes Tiit melanhooliasse. Leidnud ühes nurgas vana plüüskattega tooli, istus ta sinna ohates maha ja hakkas hoidlast väljas käima vaid söömiseks ja magamiseks. Muul ajal istus ta oma postil, vaadates vaguralt igavikku ulatuvaid raamaturivisid ja mõtiskledes surematuid mõtteid.

Ta hakkas hoidlas omainimeseks saama. Kord nädalas võttis kohusetundlik koristaja ka Tiidu pealt tolmu, nahkhiired hoidsid tast viisakasse kaugusse ja ämblikud viipasid sõbralikult. Kui talle oma arvhiivinumber anti, oli see lausa pidupäev.

Nii ta seal istub, võibolla praegugi, haruldane eksemplar Tiit.

Lapsed, ärge mängige maagiaga!